Appii, ma vajan armastust.....

....ma tahan jällegi olla Su....
Appi! Ma vajan armastust,
ma tahan jällegi olla Su.
Appi! Ma vajan armastust,
ma tahan jällegi olla Su.
Appi! Ma vajan armastust...

Õhtuti vähkren ja vingerdan voodis,
käed teki peal, vahel unistan Sust.
Just nagu oleksin tarvitan'd joodi,
kuuleb Tallinn mu karjatust.

Appi!Ma vajan...

Eila Su järg jälle minuni jõudis,
märatseb voodis veel ikka mu meel.
Kuigi see füüsilist pingutust nõudis,
nikuksin, nikuksin, nikuksin veel.

Appi! Ma vajan...

Jälle ma mõttes Sind riietan lahti,
kuhugi sisse ma kuulisid löön.
Iiveldushoos õhuakna teen lahti
ja karjatan siis läbi öö, öö, öö, öö.

Kuldaväärt Vennaskonna laul, lisaks bensiini joomisele ja Ameerika armastamisele :)
Miks see lauluke mul kummitama hakkas?! Eks ole, viimane nädal on minu unenägudesse ilmutanud end, mu ''kallid ja kaunid'' eksmehed-kaaslased, ma ei oska neile enam nimegi anda. Ja seda aegade algusest saati! 
Tänu unenäopüüdjale, on need ka selgelt meelde jäänud (tänks Maili, super kingitus! :P )
Enivei, käib mu peas nüüd mega dilemma, mille kuradi pärast te nüüd välja ilmute?! WTF nagu! Kristi arvas et tegu seksuaalsete alatooniga puudujääkidega, minu hing kardab aga hoopis emotsionaalset. Viimane on aga kordades hullem, kui esimene. Esimese puhul aitab sind välja kõrgelt hinnatud käsitöö aga emotsionaalsus.. seda kuradit ei saa sa kuidagi ise korvata..Nokk kinni, saba lahti olukord jälle?!?!

Palju on räägitud sellest, et kui sa iseennast tingimusteta armastad, siis kõik muu pole kas oluline, või see kõik muu tuleb su juurde varem või hiljem. Aga mis asja ma siis senikaua teen, kui ta parasjagu tuleb?! Kui nüüd konkreetselt minust rääkida, siis iseenda armastamisega olen ma viimaks jõudnud nüüd sinna maale, kus ma olen endalga rahul. Just rahul, mitte õnnelik! Rahul! 

No ja siin ma nüüd siis olen.. rahul.. maru vaikselt ja ootan! Pikisilmi ootan.. praegu veel ei paista...mkmm.. 

Aga mida ma siis tegelikult ootan? Liblikaid kõhtu, tähekesi ja linnukesi ümber pea ja roosasid prille? Jalustrabavat kirge? Printsi valgel hobusel (kuigi tänapäeval tulevad nad nähtavasti valgel neljarattalisel) ? Või hoopis kedagi kelle pelgalt silmavaade tagab su hingele kindluse ja kaitstusetunde, kelle kõrval olles tunned ennast tervikuna- hingesugulast? 

Lugesin kuskilt jälle, et tugevad saavad ise oma emotsioonidega hakkama, ning ei vaja kedagi. Ma ei tahaks seda uskuda.. ka kõige tugevamatel peab olema käetugi või pidepunkt kuhu või kellele toetuda. Sest me võime näha sirgeseljalist ja eesrindlikku inimest aga see võib olla fassaad...Üksi ei suuda meist keegi tagada omale see hingetasand, mida suudavad kaks inimest! Sest juba Loodus oma reeglitega on paika ju pannud, et täiuslikkus saavutatakse kahehingeliselt!

Ma usun tugevalt kaksikhingedesse. Et kuskil..kuskil kaugel on keegi kes on täpselt minu jaoks..minu hinge teine pool. Aga kas selles elus me ka kokku juhtume?! Seda ei saa ma vist praegu veel teada... võibolla on see keegi just minu minevikust, kes mulle nüüd läbi unenägude märku annab? Kuigi ma kahtlen selles, mõeldes kõikidele nendele ohmudele ja tohmanitele, kelle otsa ma olen komistanud siis... no way Josee :)

Seega kokkuvõtvalt.. palju küsimusi jääb õhku rippuma seoses emotsionaalsuse vajadusega. Ning lõpuks, ongi lihtsam, lihtsalt olla ja oodata...kuidas see keegi võtab su hingetuks pelgalt oma otsavaatamisega.

Ma ei propageeri nüüd seda, et me mitte midagi tegema ei pea.. ei.. ma tean et peab midagi tegema, aga tuleb ka oodata seda hetke, millal teha ja kuidas ning ilmselgelt ka kellega :D

Selliste segaste asjadega ma lõpetan..
Kui te oskate mulle mingeid ideid pakkuda, ootan neid meeleldi!

KallidMusidPaid..