Elagu Lillelapsed!

 Ma olen oma esimesed 15 eluaastat elanud maal. Ma mäletan selgesti seda iga suvist põrgupiina, kui oli vaja kõblata aiavilja, panna ja võtta kartuleid, iga õhtused kasvuhoone kastmised, muru niitmised ja need vereimejatest putukad,nälkjad ja muud parasiidid....
Veel selgemini ma mäletan oma mõtteid seal vagude vahel , sellest kuidas ma ei jää ja ei tahagigi jääda maale elama! Mulle meeldib linn, asfalteeritud tänavad ja korter! 

Ma olin suht pimestatud sellest suurest vihast looduse ja maakoha vastu, et ega ma enda ümber ei vaadanud! kui vaatasin siis olid ainult kartulivaod ja kõblas! :)

Nüüdseks, olen teise samapalju elanud linnas.. Ja kuidas on minu vaated muutunud! :) Tõsi küll ma ei kipu siiski endiselt vagudevahele rohima ja neid putukaid-mutukaid mis ringi lendavad ma jälestan ikkagi, aga see kuidas ma näen nüüd loodust on muutunud!

Olles nüüd vanaisa juures, sel nädalavahetusel.. eemal kõikidest segavatest faktoritest, ma vaatasin ja mõtlesin selle üle! Juua hommikukohvi maja ees trepil, õrna tuulehoo ja päiksepaiste käes, vaadata eemalolevaid metsasihte ja peaaegu horisondini ulatuvaid viljapõlde, kuulata tundmatute lindude laulu kusagilt kaugelt.. aga muidu..absoluutne vaikus! 
Värske muru lõhn, puulehtede vaikne sahin, mesilased kes agaralt lilleõielt lilleõiele käivad ( see on siiski selline ohtlikum variant, soovitatav ei ole nende lennuteele ette jääda! Päris mitu mesilast võib niimoodi su unistava oleku pärast surma saada ja noh sinul on lihtsalt paar nõela  vaja kuskilt välja koukida ja paistetusega leppida), pääsukesed... ja jätkuvalt vaikus! 

Just täpselt nii, ma kolm viimast päeva vanaisa juures vaatlesin oma ümbrust! Ja see on hämmastav, sest alles nüüd jõudis mulle kohale kõik see mida ma enda ümber nägin ja kui vabastav see oli! 
Sarnast vabastavat tunnet, tundisn ma ka eelmise aasta suvel Rootsis olles, kui me SeboClinti otsa ronisime, olles nii kõrgel, et käega sai pilvi katsuda! 

Linnas, korteris olles, kipub see vabaduse tunne ära ununema, päris kiiresti! Ma võin küll minna hommikuti rõdule seda kohvi jooma ja päikest nautida aga.. õhus puudub see maagia!