Just, sel korral ei jaga!Nüüd ma vajan ise nõuannet! Nimelt Sel korral ma tahan rääkida endast. Endast ja oma sõbrast! :)
Nimelt mul on üks sõber! Noh tegelikult on mul neid ikka pisut rohkem aga see sõber on eriline. Ja tema erilisuse pärast, just minu jaoks, ma
Temast rääkida tahangi!
Kui kõike ausalt ja algusest jutustama hakata, peame tegema pisikese ajarännaku aastasse 2002, 24ndasse veebruari. Sest see on just see päev, mil ma Teda esimest korda kohtasin.
Miskipärast mäletan ma seda esimest hetke liigagi hästi. Sest siiani, kui ma sellele mõtlen, tuleb mulle meelde esimene pilk ja siiani tekitab see minus mingisuguseid imelikke külmavärinaid.
Selle päeva ja öö veetsime me koos, mitte küll kahekesi, vaid suurema seltskonnaga. Rääkides, pidutsedes, tantsides...
Ja ma kuulasin...jälgisin...ja jälle kuulasin... Miski asi Temas, paelus mind nii meeletult, et seda on väga raske mul sõnadesse panna. Ta oli nagu magnet! Usun, et võin julgelt väita, et pelgalt oma kohalolekuga ja juttudega, mis ta rääkis, halvas ta ära terve minu mõistuse..
Juba sel ajal, oli mul üüratult halb mälu nimede peale. Ka kõige lihtsam nimi, jäi meelde alles peale 4 või 5 kordset ütlemist, kui siiski. Nii oli ka Tema nimega...
Ja seepärast, kummitas mind päris mitu pikka kuud, pilt inimesest kelle nime ma ei teadnud, kuid kes jättis endast kordumatu mälestuse.. Paras piinapink, ma ütlen teile!
Kui ma lõpuks enam ei suutnud, hakkasin pinnima meie ühiseid tuttavaid, et kes kurat see kutt tol peol oli...
Oma tagasihoidliku iseloomuga, ma muidugi otse küsida ei julgenud, ikka läbi lillede ja ääri veeri, et jumala eest keegi midagi ei kahtlustaks! Noh, mul olid noorena omad veidrad kiiksud :D
Igaljuhul, viis mu läbi lillede jutt, peale paari kuud lõpuks sihile, ja mul õnnestus välja uurida tema nimi ja pool elulugu! Vältimaks, et see kõik võib ununeda, kirjutasin selle üles päevikusse, mida ma tol ajal puhtalt statistika pärast pidasin! :)
Nii... ja mis te arvate mis sai edasi?! :D Oskmatusest informatsiooniga midagi peale hakata- Absoluutselt mitte midagi...
Aeg läks... inimesed tulid ja läksid...lõpmatud peod..kool...töö...
Aga kuskil mälusopis kummitas Ta mind ikka veel..
Tol ajal, mul puudus see edasiviiv jõud, et midagi kestvamat välja tuleks. Seetõttu lasin sel kõigel varjusurma minna... Minu mälestust nagunii keegi ei puutu!
Aasta aega hiljem, ühel peol me kohtusime taas. Ja kui te arvate, et sel korral ma midagi tegin, ''kõrgemaks hüvanguks'' te eksite...
Ma olin vaikiv kõrvalseisja, kes toitis lihtsalt oma meeli. Kes lihtsalt nautis... ja oligi kõik.. 2003a. Ja tundus, et Ta kadus lõplikult silmapiirilt!
Ja jälle läks aega... aeg-ajalt nostalgia õhtuid pidades sõbrannaga, me ikka meenutasime kõike olnut, kaasaarvatud Teda, aga miskipärast mäletasin mina teda kõige paremini!
Aga aeg lendas... mina sain vanemaks, keskkond oli vahetunud, uued sõbrad, uued tegemised, uued suhted...aga minu siniste kaantega päeviku vahel, elas tema ikka edasi!
Arenes ka tehnoloogia, mis üha enam ja enam võimaldas suhelda läbi interneti. Mis viis selleni, et 7 aastat hiljem leidsin Ta täiesti juhuslikult Facebookist, aga reaalselt suhtluseni võttis see veel aega ligi 3 aastat :)
Algus tundub väga konarlik onju?! Eks ta ole seda siiani, aga nüüd saab seda ehk ka juba traditsiooniks nimetada!
Kronoloogiliselt on enam vähem nüüd kõik paigas ja kuigi ma mäletan enamuses meie kohtumisi väga täpselt, ei ole nende ürituste detailne kirjeldamine minu eesmärk.
Eesmärk on pigem, kirjeldada emotsiooni, mis mind alati saadab peale kohtumiselt tulemist :) Ja ka selle eelnevat planeerimist!
Kõik kes mind tunnevad, peaksid teadma, et mul ei ole mingi probleem astuda esimene samm rääkimise suunas või olla otsekohene või minna endast välja vms.. Ühesõnaga, ma suhtlen täitsa vabalt!
Aga vot Temaga... (ohe)....ei tunne ma ennast ära. Kui mul juba tekib mõte, et peaks midagi organiseerima hakkama, pean ma ennast ikka mitu päeva koguma, et üleüldse kirjutada (vahel kulub selleks nädalaid muuseas), sest ma ei tea miks ma seda arvan, aga ma paaniliselt kardan Teda tüüdata ja ennast peale suruda... Kui ma nüüd lõpuks selleni jõuan, et saan need read kirja pandud, siis selleks ajaks on mu aju juba suhteliselt halvatud. See mis tol ajahetkel ümberringi toimub on nagu udu sees :) Kuni selle hetkeni mil ta vastab. Pole oluline milline on vastus, tuleb nn rahu maapeale :)
Et korraldada aastas üks kohtumine, tuleb mul talle päris mitu korda kirjutada :) Toidame teatavat liiki masohismi! Tegemist pole ikkagi mingi tavalise lihtsurelikuga, nagu mulle meeldib talle ka öelda :) Inimesel on siiski eraelu :D
Siis on kuni kohtumiseni täiesti zen olek! Aegajalt, pean siiski kontrollima märkmikust, et ma midagi maha ei maga :) Ka see oht on päris reaalne!
Tavaliselt algab meie kohtumine kinos. See annab mulle ca 1,5h harjuda Tema kohalolekuga :D Mis on vägagi positiivne nähtus. Sest selle aja jooksul olen ma suutnud endas tasakaalu leida ja ettevalmistada ennast selleks mis tuleb hiljem. Kuigi nüüd aastatega olen ma päris hästi aru saanud, et ega's see suurt mulle midagi ei anna- paar tundi ja see kõik on läind! :D
Peale kino, tavaliselt algab see osa mis mulle kõige rohkem huvi pakub! Vestlus! Kuigi kaasuvad tavaliselt ka palju muid asju, pole need üldse esmatähtsad! :D
Meie viimane kohtumine näitas, et on täiesti normaalne rääkida kl 22st õhtul hommikul kl 8ni, järjest!
Ma ei oska öelda,millest see tuleb või mis müstiline mõju tal minu üle on, aga kui ma suuda tajuda enam aega ja ruumi enda ümber, siis on midagi ikka nihkes. See on nagu üks mull, kus kõik ümbritsev on kaotanud oma olemuse...Ja ma olen nagu ära nõiutud. Täiesti lummatud!
Võin öelda, et Temast on saanud tänaseks minu põgenemistee karmist reaalsusest, hoopis teise maailma. Minu Kord Aastas Võetav Rohi! Ta on hoopis teistsugune kui minu ülejäänud tutvusringkond. Ta moodustab täiesti eraldiseisva grupi, kus Ta üksi on juht ja liider, liige ja koristaja!
Aga nagu ikka, igal korralikul rohul on ka kõrvalmõjud :) Ei, mul ei tule mingit nahalöövet ja sügelust, ega iiveldust ja peavalusid..
Ta lihtsalt hoiab mu ajutegevuse stand by peal. Täiesti enda kütkes! Sest tavaliselt alles hiljem hakkab mu peas see nn läbitöötamiseprotsess. Ja üldjoontes tähendab see seda, et umbes 2 nädalat peale kohtumist hõljun ma kusagil kaugetes..kaugetes.. kohtades. ma suudan teha rutiinseid asju, aga kui ma pean kasutama mõtlemisvõimet, siis on üüratult raskendatud! Sügavmõttelist vestlust lihtsalt pole võimalik pidada! Lihtlausetega,palun :)
Just selle out of space oleku pärast, on minult ka küsitud, et kas sa meile ka teda kunagi tutvustad või midagi sellist!Et me tahaksime ka näha SEDA inimest, kes sind SELLISESSE olekusse viib! Siis minu vastus on alati olnud kindel EI! Ei praegu, ei tulevikus, ei kunagi! Äärmiselt egoistlikult kavatsengi teda ainult endale hoida, nii palju kui kannatab! Otsige ise omale selline Sõber!
Vot siis selline eriline sõber on mul.. Kõigi nende aastate jooksul ei ole ma suutnud välja mõelda, miks Ta mulle mulle niimoodi mõjub??
Mis on tema müstiline saladus,mis mind niiviisi ohjes hoiab?!
Et teatava aja möödudes mul on täiesti tungiv vajadus tema järele?!
Siinjuures pean mainima ka seda, et on täiesti tavaline, kui kuude viisi, ei toimu üldse mitte mingit suhtlust. Kuskil mälusopis on olemas teadmine, et ta on olemas ja sellest täiesti piisab!
Müsteerium?! :D Ja ma ei ole kindel kas ma kunagi üldse tahan teada selle lahendust?
Loomulikult on asju, mida ma olen Talle öelnud, aga mitte kunagi ei ole ma kirjeldanud seda tunnet mis mul on, kui me koos oleme. Ja seetõttu, pole mul ka õrna aimugi, mida ta minust üldse arvata võib! :)
Aga kui ta suhtleb ikka veel minuga, siis järelikult midagi väga hullu olla ei tohiks :) Võib ju loota,eksole :)
Ja kui Sina, seda lugema juhtud, siis ... nüüd sa siis tead!
Kaunist Kevadet!!!
No comments:
Post a Comment