Appii, ma vajan armastust.....

....ma tahan jällegi olla Su....
Appi! Ma vajan armastust,
ma tahan jällegi olla Su.
Appi! Ma vajan armastust,
ma tahan jällegi olla Su.
Appi! Ma vajan armastust...

Õhtuti vähkren ja vingerdan voodis,
käed teki peal, vahel unistan Sust.
Just nagu oleksin tarvitan'd joodi,
kuuleb Tallinn mu karjatust.

Appi!Ma vajan...

Eila Su järg jälle minuni jõudis,
märatseb voodis veel ikka mu meel.
Kuigi see füüsilist pingutust nõudis,
nikuksin, nikuksin, nikuksin veel.

Appi! Ma vajan...

Jälle ma mõttes Sind riietan lahti,
kuhugi sisse ma kuulisid löön.
Iiveldushoos õhuakna teen lahti
ja karjatan siis läbi öö, öö, öö, öö.

Kuldaväärt Vennaskonna laul, lisaks bensiini joomisele ja Ameerika armastamisele :)
Miks see lauluke mul kummitama hakkas?! Eks ole, viimane nädal on minu unenägudesse ilmutanud end, mu ''kallid ja kaunid'' eksmehed-kaaslased, ma ei oska neile enam nimegi anda. Ja seda aegade algusest saati! 
Tänu unenäopüüdjale, on need ka selgelt meelde jäänud (tänks Maili, super kingitus! :P )
Enivei, käib mu peas nüüd mega dilemma, mille kuradi pärast te nüüd välja ilmute?! WTF nagu! Kristi arvas et tegu seksuaalsete alatooniga puudujääkidega, minu hing kardab aga hoopis emotsionaalset. Viimane on aga kordades hullem, kui esimene. Esimese puhul aitab sind välja kõrgelt hinnatud käsitöö aga emotsionaalsus.. seda kuradit ei saa sa kuidagi ise korvata..Nokk kinni, saba lahti olukord jälle?!?!

Palju on räägitud sellest, et kui sa iseennast tingimusteta armastad, siis kõik muu pole kas oluline, või see kõik muu tuleb su juurde varem või hiljem. Aga mis asja ma siis senikaua teen, kui ta parasjagu tuleb?! Kui nüüd konkreetselt minust rääkida, siis iseenda armastamisega olen ma viimaks jõudnud nüüd sinna maale, kus ma olen endalga rahul. Just rahul, mitte õnnelik! Rahul! 

No ja siin ma nüüd siis olen.. rahul.. maru vaikselt ja ootan! Pikisilmi ootan.. praegu veel ei paista...mkmm.. 

Aga mida ma siis tegelikult ootan? Liblikaid kõhtu, tähekesi ja linnukesi ümber pea ja roosasid prille? Jalustrabavat kirge? Printsi valgel hobusel (kuigi tänapäeval tulevad nad nähtavasti valgel neljarattalisel) ? Või hoopis kedagi kelle pelgalt silmavaade tagab su hingele kindluse ja kaitstusetunde, kelle kõrval olles tunned ennast tervikuna- hingesugulast? 

Lugesin kuskilt jälle, et tugevad saavad ise oma emotsioonidega hakkama, ning ei vaja kedagi. Ma ei tahaks seda uskuda.. ka kõige tugevamatel peab olema käetugi või pidepunkt kuhu või kellele toetuda. Sest me võime näha sirgeseljalist ja eesrindlikku inimest aga see võib olla fassaad...Üksi ei suuda meist keegi tagada omale see hingetasand, mida suudavad kaks inimest! Sest juba Loodus oma reeglitega on paika ju pannud, et täiuslikkus saavutatakse kahehingeliselt!

Ma usun tugevalt kaksikhingedesse. Et kuskil..kuskil kaugel on keegi kes on täpselt minu jaoks..minu hinge teine pool. Aga kas selles elus me ka kokku juhtume?! Seda ei saa ma vist praegu veel teada... võibolla on see keegi just minu minevikust, kes mulle nüüd läbi unenägude märku annab? Kuigi ma kahtlen selles, mõeldes kõikidele nendele ohmudele ja tohmanitele, kelle otsa ma olen komistanud siis... no way Josee :)

Seega kokkuvõtvalt.. palju küsimusi jääb õhku rippuma seoses emotsionaalsuse vajadusega. Ning lõpuks, ongi lihtsam, lihtsalt olla ja oodata...kuidas see keegi võtab su hingetuks pelgalt oma otsavaatamisega.

Ma ei propageeri nüüd seda, et me mitte midagi tegema ei pea.. ei.. ma tean et peab midagi tegema, aga tuleb ka oodata seda hetke, millal teha ja kuidas ning ilmselgelt ka kellega :D

Selliste segaste asjadega ma lõpetan..
Kui te oskate mulle mingeid ideid pakkuda, ootan neid meeleldi!

KallidMusidPaid..

Häppi böörthdei tuu miiiii :D

Kuidagi on nüüd juhtunud jälle nii, et on kaunilt vihmane kolmapäev ja täpselt nädal tagasi sai tehtud esimene postitus. :) Ehk peaks sellest siin igakolmapäevase uudiskirja? Mõte tasub kaalumist..

Igaljuhul.. sünnipäev.. 3 päeva palju inimesi, meeletult nõudepesu ja söögi tegemist, ja ma võin käe südamele panna, et kui Sess oli kell 15-42 pühapäeval autost lahkunud, ohkasin suurest tänu tundest ''Jumal tänantud'' . 
Mitte Sessi kui Sessi peale, vaid Sessi kui inimese peale, üldisemas plaanis. Peale Rootsist tagasi tulekut ma ei kannata enam inimesi nii palju. Nad väsitavad mind..

Niih, ja mitte sellest ei tahtnud ma heietama jääda...Üleval pool toodud pilt on tehtud samuti minu sünnipäeval, ja kui ma ei eksi olen ma siin 5ene. Ja sellest ajast sai alguse ka minu kasside mittemeeldimine. See ''nummi kiisupoeg'' kriimustas mu kätte ja näkku ilusad punased jooned! Vot sulle, lapsepõlvetrauma ja tempel mälu igaveseks!
Ma mäletan väiksena mülle sünnipäevad suurt vaimustust ei tekitanud. Sellel oli 2 väga lihtsalt põhjust,, esiteks külas minu vanuseid lapsi ei olnud, seega polnud mul ka sõpru ja teiseks on Tonyl samal päeval sünnipäev ja temal oli sõpru jalaga segada...kõik külanoored olidki tema vanused. Ja siis olin see mina õnnetuke, kes koguaeg sabas tilpnes ja tähelepanu nõudis, sest jaohhaidiiii minul on ju kaa sünnipäev! :D
Siis läks see aeg edasi, käisin koolis ja jätkuvalt polnud külas selliseid keda kutsuda..õnneks olid siis klassikaaslased...Ja siis oli juba kutseka aeg, ja alates sellest ajast saati on mu sünnipäevi saatnud selline kuulsus ''Devy sünnipäevad on sensatsioonid'' ja ma ei usu et siin juures on silmaspeetud minu hiilgavat kokakunsti.. Noh eks on ka põnevaid asju juhtunud, olen oma uhiuue kolmerattalisega sirelipuhmasse sõitnud, sest keegi ei õpetanud mulle pidurdamist, on pimedas keldris vaime väljakutsutud, on ennast sigalakku täis joodud, juhtutud peale oma sõbranna seksuaalaktile ja veel kõikvõimalikke lollusi. Ägedad ajad...

Olles nostalgia lainel, eelmisel kolmapäeval, olime emaga Lätis. Tema oli poes, mina ootasin autos...ja siis jäi vaatama üht reklaami mis oli poe seinal, kus reklaamiti tsementi.Kõik puhtas läti keeles aga pakutavad tooted olid Normal ja SUPER tsement. No mida iganes... Mis moodi see tsement siis super nüüd on?? Näitad veekannu ja võtab kohe soovitud kuju või? Või müüakse juba poolvalmis kujul- määri veega soovitud kuju? Või pole üldse vett vaja? 
See pani mind mõtlema, kui kiiresti kõik muutub. Ma kujutan ette, et õndsal vene ajal, kus juba taevas oli sinisem ja muru rohelisem oli poes ka ainult ühte sorti tsementi! Kui oli! Aga praegu... sure surnuks.. poes võid hulluks minna! Ka kõige tavalisemaid tooted on 10nes erinevas sordis.. Piim: laktoosivaba, 0,1-3,5%, mineraalidega, vitamiinidega, tetrapakis, kilepakis?!?! Hallloooooo ... andke mulle pudel piima palun!?!
Sama on saia ja leivaga.. seemnetaga, seemneteta, must, peen, maisijahust, tatrajahust... Oo taevas... palun 1 leib ja sai... :/  Kõige hullem on minu meelest juustuga! Miljon erinevat firmat, erinevad pakendid- aga juust on ikka kollane ja viilutatud ja kannab sama nime?!?!? WTF!! Ja siis kogu me hädaladame, et miks on kõik nii keeruline?!?! Miks me oma eludega hakkama ei saa?!? Jne jne jne..Jah, mida kuradit sa hädaldad, sa ei oska poes juustugi valida ja tahad oma eluga hakkama saada?!? :D

Ma võin kihla vedada, millegi väga väikse peale, et aastakümneid tagasi, ei olnud selliseid probleeme?! Olid lihtsad asjad ja õnnelikumad elud!?
Nii, et mis ma nüüd sellega öelda tahan... Tahan öelda seda, et kaubanduse ja inimeste elude vahel on tugevad seosed. Kauplused söödavad sulle ette, meeletutes kogustes valikuid, ajavad sind segadusse.. sama on meie eludes.. iga päev, iga tund on sul valikud, otsused, võimalused..
Ja on sinu teha: kas võtta leib, sai, juust ja piim või seemnetaga must leib,sepik, valgehallitusjuust aukudega ja laktoosivaba piim! 

Sellised mõtted, siis sellise ilmaga! Lähme poodi juustu ja piima ostma!
Päikest!!!!


Pildid: erakogu

Kunagi peab ju olema esimene kord :)

Ma ei tea, kas see tuli nüüd sellest, et Sess mulle koguaeg tuletab meelde, et ma pean kirjutama hakkama või tuli see kõik hoopis sellest, et homme saan ma kolmkümend üks (et vältida õhkõrna masendust numbri vaatamisel, kirjutasin sõnadega ) või hoopis sellest, et minu sisehääl korrutas mulle koguaeg, et aeg on hakata mõtteid kirja panema? 
 Igaljuhul olen ma nüüd just siiamaani jõudnud, et kallis Google aitas leida koha, ja nüüd on kõik minu enda teha. 
See lause lõpp, tekitab minus  viimasel ajal külmavärinaid. ''Kõik on minu enda teha'' no cammoooon... Väike abi oleks ju teretulnud.. aga Ei.. Järgmine ütlus, mis mulle nüüd meenus kohe on ''kui sa tahad et asi saaks tehtud, siis tee see ise ära'' . Okei... no ma ei eeldagi ju, et ütleksin näiteks Mailile, et ole hea pane mu mõtted kirja. Kuigi... kui nüüd järelemõelda, siis ma usun, et ta oleks isegi võimeline seda tegema... Ta suudaks üldise mõtte vist ikka selgeks teha... hmmm.. idee?!?! Ja Teile, kel tekkis nüüd küsimus Maili mõtetelugemise kohta, siis ma vastan: ''Jah, ta on nõid, ja suudab lugeda meie kõige deep'est and dark'est ideevälgatusi!! Bevare!! :D ''

Alustuseks on ju päris hea, onju :D 

Eks vaatame, kuidas see kõik edasi minema hakkab. Seniks päikest!!