Püha palverännak ehk kuidas uskmatud Berliinis käisid.

Et alustada, tuleb ajas rännata tagasi eelmise aasta oktoobrisse, kui Meie Suur Juht ja Liider avastas, et Air Baltic'ul on sooduses lennupiletid! '' Võiks ju minna kuskile?'' , mille peale teised liikmed hoogsalt pead noogutasid ja valjult kaasa kiitsid! Ja Berliin- it is! :) 16-22.märts 2017
Alustagem ootamist!

Ajal on mingine imelik komme, kole kiiresti edasi liikuda! Es jõudnu veel kõrralikult uutmagi nakata kui juba olle lahkumise päiv kähen!
Pakkimine otseloomulikult tuli jätta viimasele minutile, noh nagu koguaeg!

Kesk öist pilkast pimedust, alustas siis meie Sekt teekonda! Rääkides siis Sektist- tükiliselt oli meid kokku kuus. Numbriliselt 4 täiskasvanut, 1 kolmveerand ja 1 pisike jubin, kes ääri veeri veerandiku ära kattis. Issanda loomaaed peabki olema liigirikas! Pealegi oli esindatud kolm generatsiooni, nuta või naera- kõva sõna ma ütlen!

Mida sellelt reisilt siis oodata? Nooh, kui arvestada, et mina ei tea peale saksa keelse armastuseavalduse mitte midagi, on suur tõenäosus, et puhtalt oma emakeelt kõnelevas seltskonnas, mina maha end müüa lasen! Kõik muu, ei oska isegi ette kujutada! Ja parem ongi- olen avatud kõigele ja kõigile☺

Lend möödus rahulikult, õhuauke olulisel määral ei esinenud ja kui esineski siis ma parasjagu magasin ning ei tundnud midagi!

Ja Tere Tulemast Berliini! Päike paistab, inimesed rõõmsad! Välja arvatud muidugi meie, kõigil on näol teatavat sorti ärev ilme ja kõik jälgivad silte või Juhti- kes kuidas harjunud on! Terroristideks meid siiski ei peetud! Või narkomuuladeks...
Natukene traageldamist siia-sinna ja kõik hoidsid käes oma Berlin Welcome cardi. Leiaks nüüd selle koha, kus järgnevad 6 päeva peavarju antakse on elu kui lill.
Kuna Juht pole mingi isehakanu, usaldasime teda pimesi! Nii nagu korralikule Kogudusele kohane! Millal ennem on kõiksee kõrgem meid alt vedanud! Mitte kunagi!
Ja ei olnud seekord ka esimene!

Peale ligi tunni ajast ühistransporti, jõudsime kohale! Saime võtmed kätte- ja 4 korrus! Oo häda rist ja viletsus! Minu esimeseks mõtteks oli- ''suitsu hakkab vähe minema'' Ja siis müni tund hiljem- tadaaaa lift! Nagu taeva kingitus!
Lõpuks õles jõudes, kui hing paalaga kaelan oli- võis kohaga rahule jääda! Omad veidrused muidugi olid..riidekappe polnud üldse! Nagu.. uhm.. stanged paar kummuti laadset toodet ja kõik. Veider!
Voodikohad ära valitud, mõni tublim isegi lahti pakkinud, kõik ruumid ära uudistatud ja pildistatud oli tunda kõhus mingist meeletut appi karjet, korina näol. Süüa tahaks! :)
Siis võtsid 3 mamslit ette teekonna, lähimasse Lidl'isse, mis oli väga väga lähedal! :) Teate mis juhtub, kui tühja kõhuga poodi minna? Jah, saime tunda seda, kui lahkusime 4 suure toidukotiga :P

Selgus, et meie Suur Juht ja Liider on ka suurepärane kokk- kes siis võttis toiduvalmistamise oma kuldsetesse kätesse :)

Kõhud täis, meeled erksad läksime esmasle rännakule, et tutvuks siis linnaga ja vaataks kus mis näha on. Kahjuks oli kell juba suht 100 siis palju seigelnud. Sõitsime bussiga, trammiga ja tunnistan ausalt, ei saanud ma alguses mitte halligi aru mis mu ümber toimub.

Suur Juht oli meile koostanud tegevuskava, milliseid muuseume külastada, kuhu minna.. Seilil mõlkus peas vaid, kus karaoket laulda saaks :) Aga sellest, hiljem :P

Esimene täispikk päev ees ootamas: Loomaaed, Vahakujud ja Sea Life.
Krdi aja optimistid!! Loomaaia pindala on 2,1 ruutkilomeetrit! Ja meil oli selleks aega umbes 4-4,5h kui me oleksime õigel ajal kohale jõudnud. Me jõudsime muidugi hiljem, ja siis me trampisime peaaegu selle ala läbi umbes täpselt 3h-ga.!! Ma ei tundnud oma jalgu enam! Ja päev oli alles poole peal! Seili nägi ära oma liigikaaslased- pärdikud,

teised imetlesid kaelkirjakuid ja noh lisaks meeleheitlikule jooksumaratonile, tegime hunnikute viisi pilte! Nagu korralikule turistile kohane :)

Suure häda ja viletsusega jõudsime sellest pargist välja! Tuleb öelda et kõige ilusam elu oli Jubinal. Tal oli käru kus ta tagumik taeva poole pikutas,

 ja tal oli täiesti ükskõik mis ümberringi toimub :) Jänku aed oli muidugi tema üleüldine lemmik. Ja kellele ei meeldiks, eriti valge veini kastmes! :D

Niisiis, järgmiseks: Vahakujud! Oi need olid pehmelt öeldud Creepy'd! Nii tõetruud ja nagu päris. Uhke oli küll Winston Churchilli kõrval seista :)

Või siis Obama kõrval...

Või ahistada mõnd kuuma jalgpallurit..

Või Deppi ahistada 💗💗💗💗

Sellest me ka ''jooksime'' põhimõtteliselt läbi :) Aga üli tore oli! Jalavalu ununes ka ära. :D


Järgmine peatus: Sea Life. Õnneks polnud see kaugel,  kuid siiski sõitsime paar peatuse vahet bussiga. Hea et teisedki väsinud olid! :)

Kuna ma olen tõeline vee fänn, siis kõik see mis seal oli tegitas kergelt öeldes vaimustust! Meil ei ole tegelikult päris täpset ülevaadet elusolenditest, kes vee all elavad! Uskumatu! Hea et vahepeal tuli meelde suu kinni panna :)
Ja Seili leidis, taaskord mõttekaaslase :) Ennem kui meid välja visati :)

Näljaste ja väsinutena roomas meie Sõjasalk kodu poole. Vein päästis õhtu ja kas ma mainisin,et ma ei tundnud oma jalgu?? Suikusin suhteliselt varakult unenägudetta unne!

Uus päev! Uskumatu rõõm on tunda oma jalgu ja saada liigutada oma varbaid :) Juhhuuu!
Minu hommikute vihkamine, ei ole möödnud. Ka Berliinis on hommikud koledad?!? ohe..
Igastahes, Suure Juhi plaan nägi ette, et tuleb minna Potsdami- Botaanika aeda :)
3 sammu astutud ja mu jalad juba valutavad...

1,5h rongiga sõitu ja voila. <natuke maad trammiga ja kohal. Ja me sattusime Troopikasse. Vägagi hariv külastus. Nagu päriselt oleks kuskil vihmametsas jalutanud. Suure üllatuse pakkus mulle giftshop, kus ma leidsin töötlematta poolvääriskivid olematu hinna eest :O Mida ma ka omale muidugi soetasin! :)
Ja muidugi kohvipõõsas...kuidas saab nii pisike põõsas toota nii maitsvat jooki :)

Vihmametsas jalutamine, just jalutamine, mitte lihtsalt läbi jooksmine, ei võtnud meil erilist aega. Päev oli veel noor, siis otsustasime minna tagasi Berliini ja vaadata mida seal Turistidele serveeritakse :)
Ja kuhu meie Sekt minna otsustas- Berliini kõige kõrgmasse majja! Et näha linna panoraami! Suurepärane uudis kõrguse kartjale :)  Hea et ma ennem midagi söönud ei olnud!

Kaua meil seal nautimisega aega ei läinud. Õnneks!

Peale seda jagunes meie Vapper Rühmitus kaheks. Juht läks oma grupiga shoppama ja sööma, teised Spiooni muuseumi! Vot see oli WOW! Mind hämmastab jätuvalt inimeste leidlikkus! Täiesti uskumatu! Millistesse esemetesse on võimalik peita jälitusseadmeid. 007 sai hoopis teisetähenduse!
Huulepulgad, taskupeeglid isegi piip võib sisaldada kõikvõimalikke abivahendeid spionaaziks! Samuti oli seal film, inimestest keda on saboteeritud ja nad on selle üle elanud!
Wow! Päriselt wow! Inimeste fantaasia on piiritu!
Ja sellega meie maadeavastus selleks korraks lõppes!

Uus päev, uued tegevused!
Sel imelisel päeval otsustasime meie Seiliga minna kahekesi. Ohh..
Peale pisikesi äpardusi mis meid, meie teekonnal saatsid, millest ma siinkohal rohkem igaks juhuks ei räägi ;P , kulges meie retk ilusti!
Esimene peatuspaik, ainus kuldse kupliga sünagoog Berliinis. Just I Juutide sünagoog. Mida on 3x maha pommitaud ja uuesti üles ehitatud. Hariv käik, saamaks teada millised on juutide traditsioonid, uskumused...
Sinna sisse saamise kontroll oli tugevam kui lennujaamas. Mis on ka mõistetav arvestades hoone ajalugu! Sissepääsedes tuli lunastada pilet. See tekitas kuidagi segadust, mina ei saanud muidugi midagi aru, sest Seili rääkis puhtas saksa keeles. Aga lõpptulemusena, sain mina prii pääsme, olles tema kui reduced person'i saatja. Omavahel tekkis küsimus: kes meist tegelikult saatjat vajaks??

Paar tänava vahet edasi leidsime üles monumedi langenud juudi lastele, kes II maailmasõjas hukkusid.

Ületee asus Maagia muuseum. Fantastiline koht. See oli tehtud väga põnevaks. Erinevad ülesanded olid põimitud ajaloo ja faktidega. Samas jooksvalt said teada oma isiksusest, sodiaadimärgist jpm
Minusugusele esoteerilise inimesele, nagu rusikas silma auku! :)

Kohvi tahaks....

Ja nii luuakse sulle uus identiteet 😊

Tänane päev oli kuidagi kerge ja lõbus ja... selline..rahulik! Isegi jalad ei valuta nii kui eelnevatel päevadel!
Ja nüüd ma jõuan selle otsuseni, mille me koos küll vastu võtsime, aga mis muutis minu ja Seili elud igaveseks! Mis karaokeklubi me oleme, kui me kordagi Berliinis karaoket ei laula! Erutusest pool segane Seili asus otsingutele.. Peale umbes tunni ajast enesesse süüvinud otsingut ja telefoni kõnet leidis Seili karaoke baari!.
Monster Ronson's Ichiban Karaoke

Mamslid lõid ennast lilleks, jättes Mehe, Jubina ja Kolmveerandiku kurvalt meid koju ootama. Minnes siis rõõmsalt otsima kohta, kus saab ometi laulda! :) Oleks me vaid teadnud.. Oleks keegi meid hoiatanud...oleks...Ei olnud seda Oleksit kuskilt võtta! :)

Baari polnud väga raske üles leida. Isegi pimedas!
Sisenesime baari...
Mul võttis aega umbes sekundi murdosa, kui ma sain aru mis kohta me sattunud oleme!
Vahtisin ringi nagu napakas! Silmad suured, aga suu kinni!
Seili hakkas ringi sebima, nagu temale kombeks. Ma jätkuvalt vahtisin.
Seili ja Juht valisid laulud välja, viisid tegijale. Ma ikka vahtisin. Laulmine oli küll viimane asi mis mul meeles mõlkus. Ma ei suutnud uskuda et ma olen sellises kohas. Ja mitte üldse halvaga ma ei mõtle seda. See oli positiivne üllatus!
Ma ei tea kaua läks aega teistel arusaamaks, aga kui me kodus sellest hiljem rääkisime, siis tsiteerin ''ma ei saanud midagi aru'' (Seili)
Just, tegemist oli gei karaokebaariga!!

Muidugi, meie laululinnud said positiivse tagasiside omanikeks! No nad olid ka seda väärt muidugi!

Öösel koju minnes, minu esimene Döner Kebab, millesse ma ära armusin! Kellele mis, eksole!

Uus päev!
Berliini müür,

Söögipaus ja uus maitseelamus jälle.. Curry Wurst!

Ja siis laevaga ''merele'' :)  1,5h vaadata teise nurga alt linna, mis oli juba päris armsaks saanud!

Sealt edasi viis tee meid Memoriali juurde, mis püstitati juutide mäletuseks, kes Hitleri poolt surmasti II maailmasõja ajal.
Paik mis tekitab palju vastakaid tundeid. Austust, kaastunnet, viha ja ängi...
Isegi kivid nutsid....

Sealt edasi kuulsa Brandenburgi värava juurde!

Ja sealt viis tee meid tagasi koju :)
Kust me õhtul Seiliga kahekesi karaokele läksime :) Sel korral ei vahtinud ma nagu idioot ringi, vaid suutsin ka laulda, Kui imeline on maailm :)
Keset seda melu, istusime ühes lauas, kummardus Seili minu kõrva äärde ja karjus: (muusika oli ikka kõvasti) '' MIS KELL SEE KIRIK HOMME LAHTI TEHAKSE'' Samal ajal kõndis meist mööda puhtatõuline transvestiit!
Midagi sellist, just sellises kohas ja just sellisel ajal suudab korraldada ainult Seili 😀😀


Viimne päev!
Seiliga alustasime päeva külastusega Berliini Katedraali, mille kohta Kolmveerand ütles, et mingi kirik oli. Noh see selleks. Minu jaoks ei olnud see lihtsalt kirik. See oli midagi sellist mis tekitas sinus tunded- Kas sa näed nüüd kui pisike sa tegelikult oled!???
Kuidas aastasadu tagasi, ehitati nii võimsaid ja vastupidavaid ehitisi. Kas meie praegused pilvelõhkujad peavad 300+ aastat vastu?? Või isegi rohkem?? Vaevalt!
Milline altar? Milline... ohhhh. Seda on võimatu sõnades väljendada!

Hiljem jõin mina Iiri Pubis kohvi ja Seili avastan Berlin Dungeoni.
Mõtlesime küll, et jätame viimaseks päevaks nö kerged vaatamisväärsused- otsi lolle eksju.. Katedraal oli täis treppe, 1173 astet kui täpne olla.
Aga muidu hingasime sisse viimaseid sõõme erutavast linnast, mis 6 päeva jooksul meile teiseks koduks olid!

Kodus puhkasime. Sest proovi sa öelda, et viimasel õhtul ei lähe me karaokele. Ja kuna Mees ei olnud sinna baari veel saanud, tuli ka tema ju sinna viia.
Seili oli leidnud sealt omale Uue Sõbra! Kujutage ette vaimustust! :)
Meie olime vaprad, ja olime võiduka lõpuni, mis siis et 3h sai ainult magada, ennem kui end üles tuli ajada ja lennukile minema pidi!

Ja siis...Seili viimane laul... ja..tema lõpu sõnad....
'' We will be back in September or October''!!!!!!!!!

We will be back...

We will...

We..

Oehhhhhhh...

Lahkumise päeva hommikud, nagu ikka on kole kiired. Ühed jooksevad siia, teised sinna.. komistatakse kohvrite otsa..karjutakse...
Ja õigel ajal minema ei saada ikkagi! :D

Lõpuks Riiga jõudes oli mul vaid üks ainus soov. Ei mitte kiiresti koju saada, vaid.. kohvi! Ma tahtsin korralikku kohvi. Statoilist! Ja sinna kõrvale suitsu! Aga mis peamine KOHVI!
Aga Saksa kohvi juua lihtsalt ei kõlvanud!

Mõned tunnid sõitu ja me olime kodus. Minul vedas, ma sain ennem maha!

Kodu Kallis..Kallis..Kodu!

Aga mis on peamised märksõnad, meenutamaks seda suurepärast reisi:

• Jalad valutasid! ( need jalanõud olid esimesed asjad mis lendasid prügikasti,muuseas)
• Sõbralikkus
• Suurepärane reisiseltskond
• Nali ja Naer
• Palju kultuuri
• Ja see miski millele ma ei oska nime anda 😁

Pildid erakogu.