Langevate Tähtede aeg...

Sügis. Punaste ja kollaste lehtede langemise aeg. Mulle meeldib sügis. On alati meeldinud. Vaadata kuidas loodus valmistub talveks ja lihtsalt välja sureb. Mõne jaoks on see aeg kõige koledamaks ja hingematvamaks masendusteks aga minu jaoks kõige õnnelikum aeg. Naudin seenevihmas jalutamist, inimeste jälgimist, kes turtsudes poriloike tõrjuvad ja üha rohkem peaõlgade vahele tõmbavad, et mitte märjaks saada ja pisutki sooja säilitada. Sügis on ka puhastus ja koristus aeg. Kõik see mille sa kevadel oled külvanud on nüüd aeg üles korjata ja nautida saaki. Siiski teeb ka loodus puhastust- nõrgemad isendid viiakse ’’parimatele jahimaadele’’ . Sel aastal on see erilist tugevust üles näidanud. Järjest on lahkunud meile olulised inimesed, nii tuntud kui ka vähem tuntud. Ning igal aastal kui ma seda olen tähendanud, ei ole ma sellest suurt midagi arvanud. Noh mis seal siis nii erilist on, inimesed surevad ikka-olenevalt aastaajast. Ei ole ju mingit erilist vahet. Kuid sel aastal on teisti. Sel aastal olen ma end tihti leidnud mõttelt, et miks just sügis? Miks just minu kõige meeldivamal ajal aastast on kaotusvalu inimestes nii kibe ja suur?

Vaadates või oma sõprusringkondagi. Järjest ja järjest tabab mu armsaid inimesi must masendus, lahkuminekud, negatiivsed mõtted. Nad isegi riietuvad hallilt, mustalt.. võimalikult süngelt , et veel rohkem süvendada seda koledust enda sisse? Miks? Ma ei saa aru?! Sügises on kõige rohkem värve- kollast, punast,  rohelist ja nende kõikvõimalikke variatsioone. Miks on vaja rikkuda seda imelist pilti matuselise näo ja riietusega?(ma ei pea siinjuures iseennast silmas, see on hoopis teine teema :D )

Jah , loodus sureb, inimesed surevad ja ellujäänud käituvad nagu neil on samuti viimne päev. Mis seal siis ikka.. käige.. olge .. nautige.. ning siis kui hing tahab valust seest välja hüpata, ja pisarad tulevad silmist nagu kosed, siis ei oska muud kui otsida üles kotipõhjast nutikas telefon ning otsida number….

Tuuuuut….tuuuut….tuuuuut… ’’haluuuuuu’’ kostub hääl teiselt poolt. ’’tsauu (nuuks) mille heaga tegeled? ’’ Ähh ma ei tee mitte midagi! Ma lihtsalt olen..Kuigi koristama peaks, mingid ahjualused on toa täitsa sassi ajanud. Aru ma ei saa, kuidas nad nii alatud olla saavad. Ja mis ise?’’ ’’Ahh mis seal ikka.. kõik on PASK’’ ’’Mhh, no mes tuu äda om?!’’ ’’ahh tead ju küll see sügis noh.. ’’

Ja nii koguaeg. Ma olen jõudnud juba nii areneda, et ma ei küsigi enam, kas sa tahad sellest rääkida. Sel ei ole mingit mõtet. Sa ju muidu ei helista mulle. Ja siis ma kuulan. Küsin. Kuulan jälle. Noomin. Karjun kui vaja. Vahepeal räägin ka ise, oma kummalisi juhtumisi, mille peale teiselpool toru olev isik pisutki naeratab. Noh ja siis ma üritan natukene veel.  Ja peale üle poole tunnist telefoni kõnet olen peaaegu kindel, et selleks korraks, on tal enesetunne parem.

Just sellistel hetkedel, on inimene on kõige puhtamas vormis. Me kanname siis just seda maski, mis on tavaliselt kuldpuuris seitsme luku taga!.   

          Meil kõigil on kodus üks suur sein, kus on nagide otsas maskid. Igaks elujuhtumiks. Hommikul ärgates on meil unine mask, siis lähme tööle võtame nagist vastava maski, tõstame selle näole ja voilaaa valmis. Ennem uksest väljumist – võtmed, rahakott, suitsud, mina ise, mask!? Läksime!!. Koju tagasi jõudes võtame koduse maski. Kodusteks toimetusteks. Magama minnes järgmine. Nädalavahetusel peole minnes, oleme lisaks riietuse valimisele, mis on niigi ääretult kurnav, hädas ka oma maski valikuga. Millise riietuse milline küll sobiks?! Ja see ei ole ainult naiste probleem. Uskuge mind, ma olen näinud mehi, kes veedavad kauem aega peegli ees kui mina ja nad ei ole kõik omasoo armastajad.

         Ja nii meid maske kanname. Ja veel millise uhkusega. Need on täpselt tehtud meie näokontuuride järgi ja sobivad meile valatult. Mitte üks liigne grimass , mis võiks reeta tegelikkuse ei paista kuskilt välja. Me tihtipeale unustame ära isegi, mis mask meil parasjagu on. Need on nii mõnusad. Meie omad. Aga inimene, selle kõige puhtamal kujul, see on harv nähtus. Ta ilmutab meile, end tavaliselt meie kõige süngemal tunnil . Tõelist maski, mis küll ripub seinal- kuldses puuris, mitme tabaluku taga, ei võeta välja peaaegu mitte kunagi. Isegi oma kodus mitte. Need mõned üksikud hetked, kui oled pühas vaikuses, ihuüksi. Ka siis mitte. Sest häbi on. Inimene oma kõige puhtamal kujul on ISEENDA kõige suurem hukutaja. Selleks pole isegi sõpra vaja. ’’aga siiski, üks selline sõber veel, ja vaenlasi ei ole vaja’’   

               

            Ja kõige sellega tahan ma öelda seda, et hoolimata kõigest sellest koledusest mis meid ühiskonnas ümbritseb, kandkem rohkem oma ''Mina'' maski ja Helistage oma sõpradele! Sest ka pelgalt Tema hääl võib muuta maailma!

Värvilist Sügist!