Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda reaalsem see mulle tundub. Tõepoolest, me ju kõik usume millegisse- paremasse tulevikku, helgemasse homsesse, kõrgematesse võimudesse või kasvõi oma kõige kallimasse inimesse.
Usk käib alati käsikäes lootusega. Lootus, et hoolimata kõigest läheb kõik ju hästi.
Me loodame, et meie Eluõied korvavad meile kuidagi, need raskused mis meil neid kasvatades olid;
Me loodame, et me teeme oma tööd suurepäraselt ja saame selle eest tänu:
Me loodame, et meid ei taba rasked haigused:
Me loodame, et meie lähedased armastavad meid samaväärselt, kui meie neid. Mis siis et meil on probleeme aeg-ajalt selle välja näitamisega;
Me loodame, et homme tööle sõites ei ole liiga libe tee;
Me loodame, et kõne kallile sõbrale, ei tüütaks teda, vaid muudab ta rõõmsaks;
Me loodame, et viimaks ometi kohtame Seda õiget!
Me loodame....
Me usume lootusesse!!!
Lootusega, aga juhtub aga sageli nii, et me ei jaksa seda lõpmatut positiivset tunnet üleval hoida. Ning siis juhtubki see, et me kaotame selle. Meie kaua hoitud lootus, lahkub! Paremasse paika, teiste omasuguste juurde. Kaotatud Lootuste Parki!
Oma kehvematel aegadele, satun sinna Parki päris tihti jalutama.
Milline näeb välja see Park? See on nagu soe Novembrikuu hommik, udune. Puud on raagus, igalt oksalt ripuvad alla Lootused. Nagu leinapalju oksad. Samas on seal soe. Jalgtee on ääristatud kividega, ja nende vahelt paistavad helesinised meelespead. Sest ükski Lootus ei sure ju päriselt. Oma pisaratega toidab ta piisavalt maad, et seal kasvaksid lilled.
Mõneti on see Park nagu Lootuste hoiukodu. Sest, seal jalutades, leiad sa oma vanu Lootusi. Mida sa heldinud pilgul vaatad. Ja vaikselt siis taskusse pistad. Et kodus seda küünlavalguses armastusega vaatad, ja uuesti elule äratad.
Teine inimene, võib ühe ainsa sõnaga purustada kõik Sinu lootused. Sa satud pimedasse ja külma paika, tunned end nii üdini õnnetuna. Targematel on see Park meeles, nad jooksevad kohe sinna. Teised, mitte nii targad aga ootavad mingisugust märguannet.
Tänase päeva seisuga saan ma öelda, ma kõlgutasin taaskord seal Kuristiku ääre peal jalgu, kui mulle meenus, reede õhtune vestlus. Vestlus, kus mulle meenutati, kuidas ma ei ole 3 sajandit kirjutanud.
Ja kell pool 12 öösel, võtsin oma arvuti,prillid ja.. Siin see on!
Minu Lootuste Park :)
