Elagu Lillelapsed!

 Ma olen oma esimesed 15 eluaastat elanud maal. Ma mäletan selgesti seda iga suvist põrgupiina, kui oli vaja kõblata aiavilja, panna ja võtta kartuleid, iga õhtused kasvuhoone kastmised, muru niitmised ja need vereimejatest putukad,nälkjad ja muud parasiidid....
Veel selgemini ma mäletan oma mõtteid seal vagude vahel , sellest kuidas ma ei jää ja ei tahagigi jääda maale elama! Mulle meeldib linn, asfalteeritud tänavad ja korter! 

Ma olin suht pimestatud sellest suurest vihast looduse ja maakoha vastu, et ega ma enda ümber ei vaadanud! kui vaatasin siis olid ainult kartulivaod ja kõblas! :)

Nüüdseks, olen teise samapalju elanud linnas.. Ja kuidas on minu vaated muutunud! :) Tõsi küll ma ei kipu siiski endiselt vagudevahele rohima ja neid putukaid-mutukaid mis ringi lendavad ma jälestan ikkagi, aga see kuidas ma näen nüüd loodust on muutunud!

Olles nüüd vanaisa juures, sel nädalavahetusel.. eemal kõikidest segavatest faktoritest, ma vaatasin ja mõtlesin selle üle! Juua hommikukohvi maja ees trepil, õrna tuulehoo ja päiksepaiste käes, vaadata eemalolevaid metsasihte ja peaaegu horisondini ulatuvaid viljapõlde, kuulata tundmatute lindude laulu kusagilt kaugelt.. aga muidu..absoluutne vaikus! 
Värske muru lõhn, puulehtede vaikne sahin, mesilased kes agaralt lilleõielt lilleõiele käivad ( see on siiski selline ohtlikum variant, soovitatav ei ole nende lennuteele ette jääda! Päris mitu mesilast võib niimoodi su unistava oleku pärast surma saada ja noh sinul on lihtsalt paar nõela  vaja kuskilt välja koukida ja paistetusega leppida), pääsukesed... ja jätkuvalt vaikus! 

Just täpselt nii, ma kolm viimast päeva vanaisa juures vaatlesin oma ümbrust! Ja see on hämmastav, sest alles nüüd jõudis mulle kohale kõik see mida ma enda ümber nägin ja kui vabastav see oli! 
Sarnast vabastavat tunnet, tundisn ma ka eelmise aasta suvel Rootsis olles, kui me SeboClinti otsa ronisime, olles nii kõrgel, et käega sai pilvi katsuda! 

Linnas, korteris olles, kipub see vabaduse tunne ära ununema, päris kiiresti! Ma võin küll minna hommikuti rõdule seda kohvi jooma ja päikest nautida aga.. õhus puudub see maagia!

Eksperimentus!

Kui sa ikka tunned, et kõik on ülepeakaela kokku jooksnud, siis tuleb ette võtta midagi sellist, mis sind elule tagasi toob, onju? :)
No vot, mina otsustasin puhtalt enda arenemiseks viia läbi nn puhastuskuuri koondnimega : ''7 päeva ilma sotsiaalmeediata'' Mis siis hõlbab facebooki, messengeri, instagrami, hangoutsi jne..
Olude sunnil siiski tänu tööle pean ma kasutama emaili, seega see on minu ainus kontakteerumise vahend virtuaalmaailmaga!
Algus: 04.07 kell 00:00
Lõpp: 11.07 kell 00:00

Olulisematele inimestele, kirjutasin viimasel hetkel sõnumid oma eksperimendist. Et nad oleksid teadlikud! :) 

Teised, noh kes ei tea, elavad selle üle...kui elavad, ja kui ei ela.. Noh head teed neile siis minna :)


Meeldivat Lugemist ja äratundmisrõõmu!! :)

Devy

Kokkuvõte:

Võiks ju arvata, et mis see siis ära ei ole... vabatahtlikult nädal aega vältida FB ja messengeri.. kukepea! :D 
No jaaa... Esimene päev oli küllaltki entusiastlik. Kuigi harjumuspäraselt kontrollisin siiski iga natukese aja tagant telefoni, lootes sealt leida...noh ma ei tea mida... 
Aga see telefon näitas ainult kellaaega ja aku laetavuse protsenti! :)
Ettehoiatavalt saatsin viimasel hetkel õhtul  laiali ka mõned teated, et mind ei ole, ja kuidas minuga ühendust saab! 
Kui teistega oli nii nagu oli, siis kõige suurem katsumus sai, selgeks teha oma ''rootslasele'' et  nüüd mind nädalakene ei ole!? Sest harjumuspärased igaõhtusesed kõnelused tuleb ju siiski ikkagi ära pidada! 
Kuna tema minu blogipidamisest midagi ei tea, siis ma ei tahtnud seda ka väga mainida, ja veensin teda, et ''tema kui sõber, peab mind toetama, iga hinna eest, et ma täidaksin oma eesmärgid ja lubadused'' :D ehhh kas see tuli nüüd minu suurepärasest veenmisoskusest või millest, aga kui ma reede õhtul ütlesin , et ma ennast FB sisse login, sain ma sõimata, sest ''ma ei tohtivat lubadusi lõhkuda'' .. Vot on sõber ahh?!? ;)

Tulles siis tagasi veel natukeseks esmaspäeva juurde! Aega oli palju.. liigagi palju! Lugesin küll uudiseid ja surfasin siin ja seal aga... Imelik oli :)
Esmaspäeva õhtul, peale tööd võtsin ette raamatu, 426 lk.. seda ma ei pannud ennem käest kui see läbi oli, kl 02 öösel!
Millega ma rikkusin oma teist püstitatud lubadust- minna õigel ajal magama! :)

Teisipäev.
Paanika hakkas hommikul. Nimelt minu eelmises postituses mainitud ''erilisel'' oli sünnipäev! Facebooki kaudu ma õnnesoovida ju ei saanud ning minu kohe kohe ära suremas telefon, näitab numbreid siis kui tema soovib! Olin sunnitud läbi lappama 3 oma aastate tagust märkmikku, et leida ta telefoni number! Aeg läks, asja sai ning sms sai teele pandud! 
Ja pärast läks päev juba lihtsamalt! :)
Lugesin taaskord, isegi koristasin pisut! Ja magama jälle liiga öösel! 

Kolmapäev.
Võiks öelda, et murranguline päev! Siin ma ma ühel hetkel tabasin end mõttelt ''mida kuradit sa teed, suur inimene! Oma lollustega! Mina sinna feissbuuki ja ole!'' 
See mõjus nagu külm dužž kusjuures...

Neljapäev.Reede.Laupäev.Pühapäev

Siin ei olnud enam väga hullu! Aju oli juba ilma harjunud ja ei tundnud väga puudustki!
Laupäeval sõitsin ma ka ära maale vanaisa juurde ja seal nagunii sellist korralikku levi ei olnud, siis polnud üldse probleemi! :)

Pühapäeval, jalgapalli finaali ajal, installisin tagasi äpid oma telefoni.. ja öösel ma end FB ikkagi sisse logisin! :)
Midagi väga olulist ei olnud- 2 uut sõbrataotlust, 5 sõnumit ja 10 teadet! :D 

Informatsioon jõudis tänu headele inimestele ikka minuni! Seili oli minu hääl ja silmad Fb'is see nädal aega. Temaga olime kirjavahetuses ja kõik asjad said aetud! :)

''rootslasega'' sai kõned lahendatud Hangouts'i kasutades. Mis on tegelikult sama mis messenger aga ikkagi...Olgem kordki elus tähenärijad! :D 

Et kokkuvõtvalt nüüd öelda, et juhtunud midagi hullu, kui sind ei ole FB'is! Sa oled olemas ja on kõiksuguseid muid kanaleid, mille kaudu suhelda! :D