Inimesed on ägedad! Ma kohe päriselt armastan inimesi! Kõikide nende veidrustega, misnad alalõpmata kaasa toovad!
Tahaks Teile Rääkida oma tavalisest tööpäevast :)
Minu töökoht asub Selveri nurgapealses boksis, kus enamuse seinast on aknad. Suurepärane koht inimeste jälgimiseks, kes tänaval mööda kõnnivad.
Kuna meie Selver jääb kohe piiri äärde, on see seltskond kes siis püsivalt liigub ikka väga kirju.
Hommikul liiguvad tavaliselt pensionärid. Aktiivsemad tulevad vahest ka minu boksi sisse, jutustama. Noh mis see klienditeenindaja töö muu ole kui suhtlemine. Aga kui nad mitte ära minna ei taha ja igal hommikul tagasi tulevad, siis läheb ikka kole tüütuks! Aga ega nad mulle siis sellepärast vähem meeldi.
Ma olen alati nautinud eakate inimestega vestlusi. See elukogemus, see tarkus, kõik need jutud mis nad näiteks oma nooruspõlvest räägivad... see on kuldaväärt. Loomulikult ei saa see kõiki huvitada. Ja kahjuks pole ka kõik eakad nii meeldivad ja jutukad. Mõni sort on kohe eriti õel. Näiteks üks vanaproua, astus mul uksest sisse, ja ilma teretamata kukkus prõõkama : '' miks te olete selle musta valge kirju diivani siia kohe ette pannud, nii et ma näen? ma ei saa siit mööda ka kõndida, ilma, et see mulle silmadele ei hakkaks ja peavalu ei tekitaks''
Ja mida sa sellisele ütled? '' Palun sisenege poodi siis teisest uksest?''
Teine vanaproua, võimalik et suisa eelmise õde, kuidagi liiga sarnased tunduvad. Tema on selline, kes kõnnib koguaeg suure vihmavarjuga käeotsas, sajagu lund,vihma või paistku päike, pole vahet..alati on tal vihmavari kaasas. Tuli tema siis küsima kataloogi, et siis vaadata kas on midagi mida ta sooviks. Minu küsimuse peale, kas tal on võimalik kasutada internetti, sest meie suurem kataloog on seal, aga lõiguti võin ma näidata ka paberkandjal, oleneb mida te otsite. Sellepeale keeras proua, nii kiiresti kannapealt ümber, virutades selle neetud vihmavarjuga mulle pikki säärt. Kusjuures olen ma enam kui kindel et ta needis mu maapõhja koos selle internetiga :D
Temaga seoses mulle meenus veel üks lugu. Nähtavasti teeb see Vihmavarju proua igapäev linnas käike, kus ta elab- ei ole teada, aga linnaliini bussi ta igaljuhul kasutab. Töötasin tol ajal teises mööblipoes, mis oli kordades suurem ja väga laia mööblivalikuga. Ta astus sisse, vaatas kella, jalutas ja jäi siis ühe diivani ette seisma. Astusin siis ligi. Ja tema külastuse lõpuks, nii umbes 40min ma usun et see kestis, olin talle näidanud, lahti tõmmanud ja seletanud mismoodi diivan seest välja näeb, umbes 10-12 erinevat diivanit. Lõpuks vaatas kella, keeras samamoodi kannalt ümber, ja sõnas ''oi ma jään bussist maha''
Lugesin 10ni ja siis tagasi 1ni ja nii mitu korda järjest. See on minu töö, jah ma tean! Aga see oli lihtsalt õel!!!
Lõunaks on üles ärganud kõik veidrikud ja mustlased. See viimane rühmitus on eriliselt andekad. Need saadavad iga päev, kellegi oma ''karjast'' mulle siia poodi, et ''kas järelmaksu saab'' :D Nii et nende juures ma rohkem ei peatuks. :) Veidrikud, on ka grupp omaette... On hetki kus ei oska ei nutta ei naerda nende üliandekatele küsimustele.
Lõpuks jõuab päev õhtusse. Siis algab mul aknataga moeshow. Kuna lasteaed on siin lähedal, siis käib väga palju mööda emasid/isasid oma võsukestega. Sa juudas on alles etendus!
Nüüd jõuan ma lõpuks selle peamise osani, miks ma üldse oma päeva kirja panema hakkasin.
Nimelt, viimasel nädalal käib mul akna taga üks noormees. :D See miks see noormees mu pilku köidab on nimelt harukordne. Kui sa vaatad tema poole, siis ta on õnnetu olemisega. Kohe päriselt õnnetu! Nagu Griša ja tema õnnetus (mäletate seda multikat veel onju)
Teda nähes, tuleb selline tunne, et võtaks ta kaissu ja teeks lihtsalt pai. Ja hoiaks teda kuidagi nii, et keegi talle liiga teha ei saaks!
Ma olen kohanud oma elus kurbasid silmasid ja lihtsalt õnnetuid. Aga Tema on selle kõige tipp. Ta seisab vahest lihtsalt kõnniteel ja vaatab kuskile kaugusesse. Ja kui ta kõnnib on selline õlad longus ja selline... noh... kui õnnetuks olemises oleks kuju, oleks see noormees kindlasti see!
Ta on selline pikk poiss, tõmmu ja väga pruunide silmadega. Riided on korralikud ja puhtad. Selline nunnu ja niiiii õnnetu
Nüüd siis juba 2 päeva, olen ma teda täitsa oodanud, millal ta tuleb. Ta pole kunagi mu poes käinud, mul ei ole aimugi mis rahvusest ta on, nimest ja muudest asjadest rääkimata. Milline ta olla võib iseloomult või midagi.. ei oska isegi aimata.
See kuidas ma ta silmade värvi tean... :D Naljakas lugu... Ta seisis mul akna taga ja vaatas... Mina oma suures jultumuses vaatasin vastu, täiesti ennast unustavalt...
See pilk võttis mu enda lummusesse ja ma ei saanud, mitte kuidagi kõrvale vaadata :D
Ma võiksin kutsuda teda oma Silmarõõmuks, mis sellest et ta nii õnnetu on!
Päikest!
