''Me ei tohi uuesti tagasi vaadata, kui me ei taha, et minevik meid jälle kätte saaks!!!''
/Erich Maria Remarque/
On ju teada, et inimesed meie ellu tulevad teatava põhjusega. Igal ühel on täita ülesanne või anda meile õppetund. Kui me nüüd mõtleme hetkeks inimeste üle, kes meie elus figureerivad. Tekib küsimus, miks nad siin on? Mida nad meile annavad? Mida me neilt õppima peaksime? Kas sa leiad kohe need vastused? Näiteks Su parim sõbranna- miks te just olete lahutamatud? Millest te räägite? Mida sa oled temalt õppinud`? Mis on see nähtamatu jõud mis teid seob?
Aga nüüd mõtle inimesele, kellega sa ei ole ammu enam suhelnud. Miks te seda enam ei tee? Kui sa teda ootamatult tänaval kohtaksid, kas teil on enam millestki rääkida? Ühel hetkel oli ta sinu elus väga oluline inimene, ta teadsis sinust kõike, aga siis.. siis midagi muutus. Kõik.. Ja hetkega ta sinu elust läinud oligi. Miks see nii on?
Sest, ta andis sulle kõik, mis tal oli anda. Võibolla meile endile, täiesti arusaamatul moel, andis ta meile kogemuse või õppetunni. Sest just sel hetkel, sel ajamomendil , oli ta sinu elustsenaariumis peaosatäitja! Sina muutusid, ja tema kohalolu ei olnud enam vajalik. Ta lahkus! episood sai läbi ja eesriie sulgus! Uues pildis, jätkad sa juba ilma temata ja uute inimestega! :)
Kõik on väga hästi ja ilus, kui see kõik oleks selline rahumeelne! :D Kui aga.. midagi jääb poolikuks... hakkab see minevik sind kummitama!!
Ja oi oi milline tramburai siis pihta hakkab!
Miljon korda, küsid sa MIKS?!?! Miks nüüd!? Mille jaoks?!?
No vot, ole siis hiromant ja nuputa!
Eriti iseloomulik on see nähtus, suhete puhul. Mees-Naine; Naine-Mees :)
Siin mõni aeg tagasi, jälitas mind mu minevik ikka meeletult. Ühe nädala jooksul ilmusid välja 2 mu ekskallimat pluss veel käputäis kellega selline põgusam üürike suhtlus oli! Kes kõik otsisid konkreetset kontakti! Sure surnuks, ma arvasin et ma annan otsad ära! See traalivaali mis minu peas siis toimuma hakkas. Ma olin suht kindel et kolmanda päeva lõpuks mu pea plahvatab! Nagu siiani näha, see ei juhtunud, õnneks... :D Aga see trall jätkus!
Iga õhtul kodus olles, kakkusin juukseid ja krigistasin hambaid, mida kurdit nad must tahavad?!?!? Ja peale konsultatsiooni endast vanemate ja targematega, ja peale ohtraid kaardipanekuid ja meditatsioone, jõudis mulle lõpuks kohale.
Ma võtsin aega, nende igaühe jaoks, lasin oma peast läbi kogu selle suhte, mis oli ja otsisin konkreetset põhjust! Need leides, tegin endaga rahu, tänasin mõttes Teda, et ta oli mulle midagi meelde tuletama tulnud. Ja kõik! ja uskuge, niisama äkki kui nad ilmusid, nad ka kadusid. Välja arvatud üks, see viimane, see kõige ''ilusam'' ja ''armsam'' :) See kummitab mind koos oma uue naisega!
Aga miks nad siiski, tulevad tagasi. Peale mingit ajaperioodi?! Omast arust ju lõpetasime küll, kõik korralikult ära. Samas ma ise leian, et Viimasega olen ma teinud rahu! Ma olen talle andeks andnud kõik, mis vähegi võimalik! Ja ma ka leian, et olen oma õppetunnid saanud!
AGA.. tema ei ole!
Kahjuks on minu meelest, neid mehi palju, kel puudub oskus lahti lasta! Teatavates olukordades tuled sa neile meelde, ja siis, olles oma harjumuste ohver, haarad sa esimese asjana telefoni ja teed...olgu see siis sms või kõne, email, või mis veel hullem, ilmub ukse taha!
Ja mis siis saab?!? Paanika! Appiiii!! Jooksed nagu peata kana ringi! :D Aga see ei aita!
Mina leian, et peab olema tugev, sest kui sa oled otsustanud, et sa liigud edasi, sa oled iseendaga teinud rahu, jätnud kõige selle seljataha ja vaatad ainult ette...siis peale kolmandat korda, ei tohiks see sind enam häirida! Aga kui sul hinges, kasvõi pisikenegi kahtlus või mõni muu laadne tunne... jätkub see ring täpselt senikaua, kuni sulle kohale jõuab, mida sa tegema pead! :D
Ja nüüd lõpetan ma Betti Alveri luuletusega ''Eluhelbed''
Küll ma otsisin eluarvu,
küll ma jagasin jagamatut -
kuni taipasin tasahilju,
et sa leiad saatuse summa,
kui korrutad välgujoaga
oma elu surmkümmend suudlust,
hullsada ilusat hetke ja
tummtuhat valutuiget.
Ja meist saavad palju paremad inimesed!!! Ja me armastame rohkem! :D
Devy
*pilt on võetud internetist ja ei kuulu mulle.
