Tuesday, July 12, 2016
Elagu Lillelapsed!
Ma olen oma esimesed 15 eluaastat elanud maal. Ma mäletan selgesti seda iga suvist põrgupiina, kui oli vaja kõblata aiavilja, panna ja võtta kartuleid, iga õhtused kasvuhoone kastmised, muru niitmised ja need vereimejatest putukad,nälkjad ja muud parasiidid....
Veel selgemini ma mäletan oma mõtteid seal vagude vahel , sellest kuidas ma ei jää ja ei tahagigi jääda maale elama! Mulle meeldib linn, asfalteeritud tänavad ja korter!
Ma olin suht pimestatud sellest suurest vihast looduse ja maakoha vastu, et ega ma enda ümber ei vaadanud! kui vaatasin siis olid ainult kartulivaod ja kõblas! :)
Nüüdseks, olen teise samapalju elanud linnas.. Ja kuidas on minu vaated muutunud! :) Tõsi küll ma ei kipu siiski endiselt vagudevahele rohima ja neid putukaid-mutukaid mis ringi lendavad ma jälestan ikkagi, aga see kuidas ma näen nüüd loodust on muutunud!
Olles nüüd vanaisa juures, sel nädalavahetusel.. eemal kõikidest segavatest faktoritest, ma vaatasin ja mõtlesin selle üle! Juua hommikukohvi maja ees trepil, õrna tuulehoo ja päiksepaiste käes, vaadata eemalolevaid metsasihte ja peaaegu horisondini ulatuvaid viljapõlde, kuulata tundmatute lindude laulu kusagilt kaugelt.. aga muidu..absoluutne vaikus!
Värske muru lõhn, puulehtede vaikne sahin, mesilased kes agaralt lilleõielt lilleõiele käivad ( see on siiski selline ohtlikum variant, soovitatav ei ole nende lennuteele ette jääda! Päris mitu mesilast võib niimoodi su unistava oleku pärast surma saada ja noh sinul on lihtsalt paar nõela vaja kuskilt välja koukida ja paistetusega leppida), pääsukesed... ja jätkuvalt vaikus!
Just täpselt nii, ma kolm viimast päeva vanaisa juures vaatlesin oma ümbrust! Ja see on hämmastav, sest alles nüüd jõudis mulle kohale kõik see mida ma enda ümber nägin ja kui vabastav see oli!
Sarnast vabastavat tunnet, tundisn ma ka eelmise aasta suvel Rootsis olles, kui me SeboClinti otsa ronisime, olles nii kõrgel, et käega sai pilvi katsuda!
Linnas, korteris olles, kipub see vabaduse tunne ära ununema, päris kiiresti! Ma võin küll minna hommikuti rõdule seda kohvi jooma ja päikest nautida aga.. õhus puudub see maagia!
Eksperimentus!
Kui sa ikka tunned, et kõik on ülepeakaela kokku jooksnud, siis tuleb ette võtta midagi sellist, mis sind elule tagasi toob, onju? :)
No vot, mina otsustasin puhtalt enda arenemiseks viia läbi nn puhastuskuuri koondnimega : ''7 päeva ilma sotsiaalmeediata'' Mis siis hõlbab facebooki, messengeri, instagrami, hangoutsi jne..
Olude sunnil siiski tänu tööle pean ma kasutama emaili, seega see on minu ainus kontakteerumise vahend virtuaalmaailmaga!
Algus: 04.07 kell 00:00
Lõpp: 11.07 kell 00:00
Olulisematele inimestele, kirjutasin viimasel hetkel sõnumid oma eksperimendist. Et nad oleksid teadlikud! :)
Teised, noh kes ei tea, elavad selle üle...kui elavad, ja kui ei ela.. Noh head teed neile siis minna :)
Meeldivat Lugemist ja äratundmisrõõmu!! :)
Devy
Kokkuvõte:
Võiks ju arvata, et mis see siis ära ei ole... vabatahtlikult nädal aega vältida FB ja messengeri.. kukepea! :D
No jaaa... Esimene päev oli küllaltki entusiastlik. Kuigi harjumuspäraselt kontrollisin siiski iga natukese aja tagant telefoni, lootes sealt leida...noh ma ei tea mida...
Aga see telefon näitas ainult kellaaega ja aku laetavuse protsenti! :)
Ettehoiatavalt saatsin viimasel hetkel õhtul laiali ka mõned teated, et mind ei ole, ja kuidas minuga ühendust saab!
Kui teistega oli nii nagu oli, siis kõige suurem katsumus sai, selgeks teha oma ''rootslasele'' et nüüd mind nädalakene ei ole!? Sest harjumuspärased igaõhtusesed kõnelused tuleb ju siiski ikkagi ära pidada!
Kuna tema minu blogipidamisest midagi ei tea, siis ma ei tahtnud seda ka väga mainida, ja veensin teda, et ''tema kui sõber, peab mind toetama, iga hinna eest, et ma täidaksin oma eesmärgid ja lubadused'' :D ehhh kas see tuli nüüd minu suurepärasest veenmisoskusest või millest, aga kui ma reede õhtul ütlesin , et ma ennast FB sisse login, sain ma sõimata, sest ''ma ei tohtivat lubadusi lõhkuda'' .. Vot on sõber ahh?!? ;)
Tulles siis tagasi veel natukeseks esmaspäeva juurde! Aega oli palju.. liigagi palju! Lugesin küll uudiseid ja surfasin siin ja seal aga... Imelik oli :)
Esmaspäeva õhtul, peale tööd võtsin ette raamatu, 426 lk.. seda ma ei pannud ennem käest kui see läbi oli, kl 02 öösel!
Millega ma rikkusin oma teist püstitatud lubadust- minna õigel ajal magama! :)
Teisipäev.
Paanika hakkas hommikul. Nimelt minu eelmises postituses mainitud ''erilisel'' oli sünnipäev! Facebooki kaudu ma õnnesoovida ju ei saanud ning minu kohe kohe ära suremas telefon, näitab numbreid siis kui tema soovib! Olin sunnitud läbi lappama 3 oma aastate tagust märkmikku, et leida ta telefoni number! Aeg läks, asja sai ning sms sai teele pandud!
Ja pärast läks päev juba lihtsamalt! :)
Lugesin taaskord, isegi koristasin pisut! Ja magama jälle liiga öösel!
Kolmapäev.
Võiks öelda, et murranguline päev! Siin ma ma ühel hetkel tabasin end mõttelt ''mida kuradit sa teed, suur inimene! Oma lollustega! Mina sinna feissbuuki ja ole!''
See mõjus nagu külm dužž kusjuures...
Neljapäev.Reede.Laupäev.Pühapäev
Siin ei olnud enam väga hullu! Aju oli juba ilma harjunud ja ei tundnud väga puudustki!
Laupäeval sõitsin ma ka ära maale vanaisa juurde ja seal nagunii sellist korralikku levi ei olnud, siis polnud üldse probleemi! :)
Pühapäeval, jalgapalli finaali ajal, installisin tagasi äpid oma telefoni.. ja öösel ma end FB ikkagi sisse logisin! :)
Midagi väga olulist ei olnud- 2 uut sõbrataotlust, 5 sõnumit ja 10 teadet! :D
Informatsioon jõudis tänu headele inimestele ikka minuni! Seili oli minu hääl ja silmad Fb'is see nädal aega. Temaga olime kirjavahetuses ja kõik asjad said aetud! :)
''rootslasega'' sai kõned lahendatud Hangouts'i kasutades. Mis on tegelikult sama mis messenger aga ikkagi...Olgem kordki elus tähenärijad! :D
Et kokkuvõtvalt nüüd öelda, et juhtunud midagi hullu, kui sind ei ole FB'is! Sa oled olemas ja on kõiksuguseid muid kanaleid, mille kaudu suhelda! :D
No vot, mina otsustasin puhtalt enda arenemiseks viia läbi nn puhastuskuuri koondnimega : ''7 päeva ilma sotsiaalmeediata'' Mis siis hõlbab facebooki, messengeri, instagrami, hangoutsi jne..
Olude sunnil siiski tänu tööle pean ma kasutama emaili, seega see on minu ainus kontakteerumise vahend virtuaalmaailmaga!
Algus: 04.07 kell 00:00
Lõpp: 11.07 kell 00:00
Olulisematele inimestele, kirjutasin viimasel hetkel sõnumid oma eksperimendist. Et nad oleksid teadlikud! :)
Teised, noh kes ei tea, elavad selle üle...kui elavad, ja kui ei ela.. Noh head teed neile siis minna :)
Meeldivat Lugemist ja äratundmisrõõmu!! :)
Devy
Kokkuvõte:
Võiks ju arvata, et mis see siis ära ei ole... vabatahtlikult nädal aega vältida FB ja messengeri.. kukepea! :D
No jaaa... Esimene päev oli küllaltki entusiastlik. Kuigi harjumuspäraselt kontrollisin siiski iga natukese aja tagant telefoni, lootes sealt leida...noh ma ei tea mida...
Aga see telefon näitas ainult kellaaega ja aku laetavuse protsenti! :)
Ettehoiatavalt saatsin viimasel hetkel õhtul laiali ka mõned teated, et mind ei ole, ja kuidas minuga ühendust saab!
Kui teistega oli nii nagu oli, siis kõige suurem katsumus sai, selgeks teha oma ''rootslasele'' et nüüd mind nädalakene ei ole!? Sest harjumuspärased igaõhtusesed kõnelused tuleb ju siiski ikkagi ära pidada!
Kuna tema minu blogipidamisest midagi ei tea, siis ma ei tahtnud seda ka väga mainida, ja veensin teda, et ''tema kui sõber, peab mind toetama, iga hinna eest, et ma täidaksin oma eesmärgid ja lubadused'' :D ehhh kas see tuli nüüd minu suurepärasest veenmisoskusest või millest, aga kui ma reede õhtul ütlesin , et ma ennast FB sisse login, sain ma sõimata, sest ''ma ei tohtivat lubadusi lõhkuda'' .. Vot on sõber ahh?!? ;)
Tulles siis tagasi veel natukeseks esmaspäeva juurde! Aega oli palju.. liigagi palju! Lugesin küll uudiseid ja surfasin siin ja seal aga... Imelik oli :)
Esmaspäeva õhtul, peale tööd võtsin ette raamatu, 426 lk.. seda ma ei pannud ennem käest kui see läbi oli, kl 02 öösel!
Millega ma rikkusin oma teist püstitatud lubadust- minna õigel ajal magama! :)
Teisipäev.
Paanika hakkas hommikul. Nimelt minu eelmises postituses mainitud ''erilisel'' oli sünnipäev! Facebooki kaudu ma õnnesoovida ju ei saanud ning minu kohe kohe ära suremas telefon, näitab numbreid siis kui tema soovib! Olin sunnitud läbi lappama 3 oma aastate tagust märkmikku, et leida ta telefoni number! Aeg läks, asja sai ning sms sai teele pandud!
Ja pärast läks päev juba lihtsamalt! :)
Lugesin taaskord, isegi koristasin pisut! Ja magama jälle liiga öösel!
Kolmapäev.
Võiks öelda, et murranguline päev! Siin ma ma ühel hetkel tabasin end mõttelt ''mida kuradit sa teed, suur inimene! Oma lollustega! Mina sinna feissbuuki ja ole!''
See mõjus nagu külm dužž kusjuures...
Neljapäev.Reede.Laupäev.Pühapäev
Siin ei olnud enam väga hullu! Aju oli juba ilma harjunud ja ei tundnud väga puudustki!
Laupäeval sõitsin ma ka ära maale vanaisa juurde ja seal nagunii sellist korralikku levi ei olnud, siis polnud üldse probleemi! :)
Pühapäeval, jalgapalli finaali ajal, installisin tagasi äpid oma telefoni.. ja öösel ma end FB ikkagi sisse logisin! :)
Midagi väga olulist ei olnud- 2 uut sõbrataotlust, 5 sõnumit ja 10 teadet! :D
Informatsioon jõudis tänu headele inimestele ikka minuni! Seili oli minu hääl ja silmad Fb'is see nädal aega. Temaga olime kirjavahetuses ja kõik asjad said aetud! :)
''rootslasega'' sai kõned lahendatud Hangouts'i kasutades. Mis on tegelikult sama mis messenger aga ikkagi...Olgem kordki elus tähenärijad! :D
Et kokkuvõtvalt nüüd öelda, et juhtunud midagi hullu, kui sind ei ole FB'is! Sa oled olemas ja on kõiksuguseid muid kanaleid, mille kaudu suhelda! :D
Wednesday, May 4, 2016
Killukesi minu päevast!
Inimesed on ägedad! Ma kohe päriselt armastan inimesi! Kõikide nende veidrustega, misnad alalõpmata kaasa toovad!
Tahaks Teile Rääkida oma tavalisest tööpäevast :)
Minu töökoht asub Selveri nurgapealses boksis, kus enamuse seinast on aknad. Suurepärane koht inimeste jälgimiseks, kes tänaval mööda kõnnivad.
Kuna meie Selver jääb kohe piiri äärde, on see seltskond kes siis püsivalt liigub ikka väga kirju.
Hommikul liiguvad tavaliselt pensionärid. Aktiivsemad tulevad vahest ka minu boksi sisse, jutustama. Noh mis see klienditeenindaja töö muu ole kui suhtlemine. Aga kui nad mitte ära minna ei taha ja igal hommikul tagasi tulevad, siis läheb ikka kole tüütuks! Aga ega nad mulle siis sellepärast vähem meeldi.
Ma olen alati nautinud eakate inimestega vestlusi. See elukogemus, see tarkus, kõik need jutud mis nad näiteks oma nooruspõlvest räägivad... see on kuldaväärt. Loomulikult ei saa see kõiki huvitada. Ja kahjuks pole ka kõik eakad nii meeldivad ja jutukad. Mõni sort on kohe eriti õel. Näiteks üks vanaproua, astus mul uksest sisse, ja ilma teretamata kukkus prõõkama : '' miks te olete selle musta valge kirju diivani siia kohe ette pannud, nii et ma näen? ma ei saa siit mööda ka kõndida, ilma, et see mulle silmadele ei hakkaks ja peavalu ei tekitaks''
Ja mida sa sellisele ütled? '' Palun sisenege poodi siis teisest uksest?''
Teine vanaproua, võimalik et suisa eelmise õde, kuidagi liiga sarnased tunduvad. Tema on selline, kes kõnnib koguaeg suure vihmavarjuga käeotsas, sajagu lund,vihma või paistku päike, pole vahet..alati on tal vihmavari kaasas. Tuli tema siis küsima kataloogi, et siis vaadata kas on midagi mida ta sooviks. Minu küsimuse peale, kas tal on võimalik kasutada internetti, sest meie suurem kataloog on seal, aga lõiguti võin ma näidata ka paberkandjal, oleneb mida te otsite. Sellepeale keeras proua, nii kiiresti kannapealt ümber, virutades selle neetud vihmavarjuga mulle pikki säärt. Kusjuures olen ma enam kui kindel et ta needis mu maapõhja koos selle internetiga :D
Temaga seoses mulle meenus veel üks lugu. Nähtavasti teeb see Vihmavarju proua igapäev linnas käike, kus ta elab- ei ole teada, aga linnaliini bussi ta igaljuhul kasutab. Töötasin tol ajal teises mööblipoes, mis oli kordades suurem ja väga laia mööblivalikuga. Ta astus sisse, vaatas kella, jalutas ja jäi siis ühe diivani ette seisma. Astusin siis ligi. Ja tema külastuse lõpuks, nii umbes 40min ma usun et see kestis, olin talle näidanud, lahti tõmmanud ja seletanud mismoodi diivan seest välja näeb, umbes 10-12 erinevat diivanit. Lõpuks vaatas kella, keeras samamoodi kannalt ümber, ja sõnas ''oi ma jään bussist maha''
Lugesin 10ni ja siis tagasi 1ni ja nii mitu korda järjest. See on minu töö, jah ma tean! Aga see oli lihtsalt õel!!!
Lõunaks on üles ärganud kõik veidrikud ja mustlased. See viimane rühmitus on eriliselt andekad. Need saadavad iga päev, kellegi oma ''karjast'' mulle siia poodi, et ''kas järelmaksu saab'' :D Nii et nende juures ma rohkem ei peatuks. :) Veidrikud, on ka grupp omaette... On hetki kus ei oska ei nutta ei naerda nende üliandekatele küsimustele.
Lõpuks jõuab päev õhtusse. Siis algab mul aknataga moeshow. Kuna lasteaed on siin lähedal, siis käib väga palju mööda emasid/isasid oma võsukestega. Sa juudas on alles etendus!
Nüüd jõuan ma lõpuks selle peamise osani, miks ma üldse oma päeva kirja panema hakkasin.
Nimelt, viimasel nädalal käib mul akna taga üks noormees. :D See miks see noormees mu pilku köidab on nimelt harukordne. Kui sa vaatad tema poole, siis ta on õnnetu olemisega. Kohe päriselt õnnetu! Nagu Griša ja tema õnnetus (mäletate seda multikat veel onju)
Teda nähes, tuleb selline tunne, et võtaks ta kaissu ja teeks lihtsalt pai. Ja hoiaks teda kuidagi nii, et keegi talle liiga teha ei saaks!
Ma olen kohanud oma elus kurbasid silmasid ja lihtsalt õnnetuid. Aga Tema on selle kõige tipp. Ta seisab vahest lihtsalt kõnniteel ja vaatab kuskile kaugusesse. Ja kui ta kõnnib on selline õlad longus ja selline... noh... kui õnnetuks olemises oleks kuju, oleks see noormees kindlasti see!
Ta on selline pikk poiss, tõmmu ja väga pruunide silmadega. Riided on korralikud ja puhtad. Selline nunnu ja niiiii õnnetu
Nüüd siis juba 2 päeva, olen ma teda täitsa oodanud, millal ta tuleb. Ta pole kunagi mu poes käinud, mul ei ole aimugi mis rahvusest ta on, nimest ja muudest asjadest rääkimata. Milline ta olla võib iseloomult või midagi.. ei oska isegi aimata.
See kuidas ma ta silmade värvi tean... :D Naljakas lugu... Ta seisis mul akna taga ja vaatas... Mina oma suures jultumuses vaatasin vastu, täiesti ennast unustavalt...
See pilk võttis mu enda lummusesse ja ma ei saanud, mitte kuidagi kõrvale vaadata :D
Ma võiksin kutsuda teda oma Silmarõõmuks, mis sellest et ta nii õnnetu on!
Päikest!
Tahaks Teile Rääkida oma tavalisest tööpäevast :)
Minu töökoht asub Selveri nurgapealses boksis, kus enamuse seinast on aknad. Suurepärane koht inimeste jälgimiseks, kes tänaval mööda kõnnivad.
Kuna meie Selver jääb kohe piiri äärde, on see seltskond kes siis püsivalt liigub ikka väga kirju.
Hommikul liiguvad tavaliselt pensionärid. Aktiivsemad tulevad vahest ka minu boksi sisse, jutustama. Noh mis see klienditeenindaja töö muu ole kui suhtlemine. Aga kui nad mitte ära minna ei taha ja igal hommikul tagasi tulevad, siis läheb ikka kole tüütuks! Aga ega nad mulle siis sellepärast vähem meeldi.
Ma olen alati nautinud eakate inimestega vestlusi. See elukogemus, see tarkus, kõik need jutud mis nad näiteks oma nooruspõlvest räägivad... see on kuldaväärt. Loomulikult ei saa see kõiki huvitada. Ja kahjuks pole ka kõik eakad nii meeldivad ja jutukad. Mõni sort on kohe eriti õel. Näiteks üks vanaproua, astus mul uksest sisse, ja ilma teretamata kukkus prõõkama : '' miks te olete selle musta valge kirju diivani siia kohe ette pannud, nii et ma näen? ma ei saa siit mööda ka kõndida, ilma, et see mulle silmadele ei hakkaks ja peavalu ei tekitaks''
Ja mida sa sellisele ütled? '' Palun sisenege poodi siis teisest uksest?''
Teine vanaproua, võimalik et suisa eelmise õde, kuidagi liiga sarnased tunduvad. Tema on selline, kes kõnnib koguaeg suure vihmavarjuga käeotsas, sajagu lund,vihma või paistku päike, pole vahet..alati on tal vihmavari kaasas. Tuli tema siis küsima kataloogi, et siis vaadata kas on midagi mida ta sooviks. Minu küsimuse peale, kas tal on võimalik kasutada internetti, sest meie suurem kataloog on seal, aga lõiguti võin ma näidata ka paberkandjal, oleneb mida te otsite. Sellepeale keeras proua, nii kiiresti kannapealt ümber, virutades selle neetud vihmavarjuga mulle pikki säärt. Kusjuures olen ma enam kui kindel et ta needis mu maapõhja koos selle internetiga :D
Temaga seoses mulle meenus veel üks lugu. Nähtavasti teeb see Vihmavarju proua igapäev linnas käike, kus ta elab- ei ole teada, aga linnaliini bussi ta igaljuhul kasutab. Töötasin tol ajal teises mööblipoes, mis oli kordades suurem ja väga laia mööblivalikuga. Ta astus sisse, vaatas kella, jalutas ja jäi siis ühe diivani ette seisma. Astusin siis ligi. Ja tema külastuse lõpuks, nii umbes 40min ma usun et see kestis, olin talle näidanud, lahti tõmmanud ja seletanud mismoodi diivan seest välja näeb, umbes 10-12 erinevat diivanit. Lõpuks vaatas kella, keeras samamoodi kannalt ümber, ja sõnas ''oi ma jään bussist maha''
Lugesin 10ni ja siis tagasi 1ni ja nii mitu korda järjest. See on minu töö, jah ma tean! Aga see oli lihtsalt õel!!!
Lõunaks on üles ärganud kõik veidrikud ja mustlased. See viimane rühmitus on eriliselt andekad. Need saadavad iga päev, kellegi oma ''karjast'' mulle siia poodi, et ''kas järelmaksu saab'' :D Nii et nende juures ma rohkem ei peatuks. :) Veidrikud, on ka grupp omaette... On hetki kus ei oska ei nutta ei naerda nende üliandekatele küsimustele.
Lõpuks jõuab päev õhtusse. Siis algab mul aknataga moeshow. Kuna lasteaed on siin lähedal, siis käib väga palju mööda emasid/isasid oma võsukestega. Sa juudas on alles etendus!
Nüüd jõuan ma lõpuks selle peamise osani, miks ma üldse oma päeva kirja panema hakkasin.
Nimelt, viimasel nädalal käib mul akna taga üks noormees. :D See miks see noormees mu pilku köidab on nimelt harukordne. Kui sa vaatad tema poole, siis ta on õnnetu olemisega. Kohe päriselt õnnetu! Nagu Griša ja tema õnnetus (mäletate seda multikat veel onju)
Teda nähes, tuleb selline tunne, et võtaks ta kaissu ja teeks lihtsalt pai. Ja hoiaks teda kuidagi nii, et keegi talle liiga teha ei saaks!
Ma olen kohanud oma elus kurbasid silmasid ja lihtsalt õnnetuid. Aga Tema on selle kõige tipp. Ta seisab vahest lihtsalt kõnniteel ja vaatab kuskile kaugusesse. Ja kui ta kõnnib on selline õlad longus ja selline... noh... kui õnnetuks olemises oleks kuju, oleks see noormees kindlasti see!
Ta on selline pikk poiss, tõmmu ja väga pruunide silmadega. Riided on korralikud ja puhtad. Selline nunnu ja niiiii õnnetu
Nüüd siis juba 2 päeva, olen ma teda täitsa oodanud, millal ta tuleb. Ta pole kunagi mu poes käinud, mul ei ole aimugi mis rahvusest ta on, nimest ja muudest asjadest rääkimata. Milline ta olla võib iseloomult või midagi.. ei oska isegi aimata.
See kuidas ma ta silmade värvi tean... :D Naljakas lugu... Ta seisis mul akna taga ja vaatas... Mina oma suures jultumuses vaatasin vastu, täiesti ennast unustavalt...
See pilk võttis mu enda lummusesse ja ma ei saanud, mitte kuidagi kõrvale vaadata :D
Ma võiksin kutsuda teda oma Silmarõõmuks, mis sellest et ta nii õnnetu on!
Päikest!
Saturday, April 30, 2016
Naissaatanad nõuandeid ei jaga!
Just, sel korral ei jaga!Nüüd ma vajan ise nõuannet! Nimelt Sel korral ma tahan rääkida endast. Endast ja oma sõbrast! :)
Nimelt mul on üks sõber! Noh tegelikult on mul neid ikka pisut rohkem aga see sõber on eriline. Ja tema erilisuse pärast, just minu jaoks, ma
Temast rääkida tahangi!
Kui kõike ausalt ja algusest jutustama hakata, peame tegema pisikese ajarännaku aastasse 2002, 24ndasse veebruari. Sest see on just see päev, mil ma Teda esimest korda kohtasin.
Miskipärast mäletan ma seda esimest hetke liigagi hästi. Sest siiani, kui ma sellele mõtlen, tuleb mulle meelde esimene pilk ja siiani tekitab see minus mingisuguseid imelikke külmavärinaid.
Selle päeva ja öö veetsime me koos, mitte küll kahekesi, vaid suurema seltskonnaga. Rääkides, pidutsedes, tantsides...
Ja ma kuulasin...jälgisin...ja jälle kuulasin... Miski asi Temas, paelus mind nii meeletult, et seda on väga raske mul sõnadesse panna. Ta oli nagu magnet! Usun, et võin julgelt väita, et pelgalt oma kohalolekuga ja juttudega, mis ta rääkis, halvas ta ära terve minu mõistuse..
Juba sel ajal, oli mul üüratult halb mälu nimede peale. Ka kõige lihtsam nimi, jäi meelde alles peale 4 või 5 kordset ütlemist, kui siiski. Nii oli ka Tema nimega...
Ja seepärast, kummitas mind päris mitu pikka kuud, pilt inimesest kelle nime ma ei teadnud, kuid kes jättis endast kordumatu mälestuse.. Paras piinapink, ma ütlen teile!
Kui ma lõpuks enam ei suutnud, hakkasin pinnima meie ühiseid tuttavaid, et kes kurat see kutt tol peol oli...
Oma tagasihoidliku iseloomuga, ma muidugi otse küsida ei julgenud, ikka läbi lillede ja ääri veeri, et jumala eest keegi midagi ei kahtlustaks! Noh, mul olid noorena omad veidrad kiiksud :D
Igaljuhul, viis mu läbi lillede jutt, peale paari kuud lõpuks sihile, ja mul õnnestus välja uurida tema nimi ja pool elulugu! Vältimaks, et see kõik võib ununeda, kirjutasin selle üles päevikusse, mida ma tol ajal puhtalt statistika pärast pidasin! :)
Nii... ja mis te arvate mis sai edasi?! :D Oskmatusest informatsiooniga midagi peale hakata- Absoluutselt mitte midagi...
Aeg läks... inimesed tulid ja läksid...lõpmatud peod..kool...töö...
Aga kuskil mälusopis kummitas Ta mind ikka veel..
Tol ajal, mul puudus see edasiviiv jõud, et midagi kestvamat välja tuleks. Seetõttu lasin sel kõigel varjusurma minna... Minu mälestust nagunii keegi ei puutu!
Aasta aega hiljem, ühel peol me kohtusime taas. Ja kui te arvate, et sel korral ma midagi tegin, ''kõrgemaks hüvanguks'' te eksite...
Ma olin vaikiv kõrvalseisja, kes toitis lihtsalt oma meeli. Kes lihtsalt nautis... ja oligi kõik.. 2003a. Ja tundus, et Ta kadus lõplikult silmapiirilt!
Ja jälle läks aega... aeg-ajalt nostalgia õhtuid pidades sõbrannaga, me ikka meenutasime kõike olnut, kaasaarvatud Teda, aga miskipärast mäletasin mina teda kõige paremini!
Aga aeg lendas... mina sain vanemaks, keskkond oli vahetunud, uued sõbrad, uued tegemised, uued suhted...aga minu siniste kaantega päeviku vahel, elas tema ikka edasi!
Arenes ka tehnoloogia, mis üha enam ja enam võimaldas suhelda läbi interneti. Mis viis selleni, et 7 aastat hiljem leidsin Ta täiesti juhuslikult Facebookist, aga reaalselt suhtluseni võttis see veel aega ligi 3 aastat :)
Algus tundub väga konarlik onju?! Eks ta ole seda siiani, aga nüüd saab seda ehk ka juba traditsiooniks nimetada!
Kronoloogiliselt on enam vähem nüüd kõik paigas ja kuigi ma mäletan enamuses meie kohtumisi väga täpselt, ei ole nende ürituste detailne kirjeldamine minu eesmärk.
Eesmärk on pigem, kirjeldada emotsiooni, mis mind alati saadab peale kohtumiselt tulemist :) Ja ka selle eelnevat planeerimist!
Kõik kes mind tunnevad, peaksid teadma, et mul ei ole mingi probleem astuda esimene samm rääkimise suunas või olla otsekohene või minna endast välja vms.. Ühesõnaga, ma suhtlen täitsa vabalt!
Aga vot Temaga... (ohe)....ei tunne ma ennast ära. Kui mul juba tekib mõte, et peaks midagi organiseerima hakkama, pean ma ennast ikka mitu päeva koguma, et üleüldse kirjutada (vahel kulub selleks nädalaid muuseas), sest ma ei tea miks ma seda arvan, aga ma paaniliselt kardan Teda tüüdata ja ennast peale suruda... Kui ma nüüd lõpuks selleni jõuan, et saan need read kirja pandud, siis selleks ajaks on mu aju juba suhteliselt halvatud. See mis tol ajahetkel ümberringi toimub on nagu udu sees :) Kuni selle hetkeni mil ta vastab. Pole oluline milline on vastus, tuleb nn rahu maapeale :)
Et korraldada aastas üks kohtumine, tuleb mul talle päris mitu korda kirjutada :) Toidame teatavat liiki masohismi! Tegemist pole ikkagi mingi tavalise lihtsurelikuga, nagu mulle meeldib talle ka öelda :) Inimesel on siiski eraelu :D
Siis on kuni kohtumiseni täiesti zen olek! Aegajalt, pean siiski kontrollima märkmikust, et ma midagi maha ei maga :) Ka see oht on päris reaalne!
Tavaliselt algab meie kohtumine kinos. See annab mulle ca 1,5h harjuda Tema kohalolekuga :D Mis on vägagi positiivne nähtus. Sest selle aja jooksul olen ma suutnud endas tasakaalu leida ja ettevalmistada ennast selleks mis tuleb hiljem. Kuigi nüüd aastatega olen ma päris hästi aru saanud, et ega's see suurt mulle midagi ei anna- paar tundi ja see kõik on läind! :D
Peale kino, tavaliselt algab see osa mis mulle kõige rohkem huvi pakub! Vestlus! Kuigi kaasuvad tavaliselt ka palju muid asju, pole need üldse esmatähtsad! :D
Meie viimane kohtumine näitas, et on täiesti normaalne rääkida kl 22st õhtul hommikul kl 8ni, järjest!
Ma ei oska öelda,millest see tuleb või mis müstiline mõju tal minu üle on, aga kui ma suuda tajuda enam aega ja ruumi enda ümber, siis on midagi ikka nihkes. See on nagu üks mull, kus kõik ümbritsev on kaotanud oma olemuse...Ja ma olen nagu ära nõiutud. Täiesti lummatud!
Võin öelda, et Temast on saanud tänaseks minu põgenemistee karmist reaalsusest, hoopis teise maailma. Minu Kord Aastas Võetav Rohi! Ta on hoopis teistsugune kui minu ülejäänud tutvusringkond. Ta moodustab täiesti eraldiseisva grupi, kus Ta üksi on juht ja liider, liige ja koristaja!
Aga nagu ikka, igal korralikul rohul on ka kõrvalmõjud :) Ei, mul ei tule mingit nahalöövet ja sügelust, ega iiveldust ja peavalusid..
Ta lihtsalt hoiab mu ajutegevuse stand by peal. Täiesti enda kütkes! Sest tavaliselt alles hiljem hakkab mu peas see nn läbitöötamiseprotsess. Ja üldjoontes tähendab see seda, et umbes 2 nädalat peale kohtumist hõljun ma kusagil kaugetes..kaugetes.. kohtades. ma suudan teha rutiinseid asju, aga kui ma pean kasutama mõtlemisvõimet, siis on üüratult raskendatud! Sügavmõttelist vestlust lihtsalt pole võimalik pidada! Lihtlausetega,palun :)
Just selle out of space oleku pärast, on minult ka küsitud, et kas sa meile ka teda kunagi tutvustad või midagi sellist!Et me tahaksime ka näha SEDA inimest, kes sind SELLISESSE olekusse viib! Siis minu vastus on alati olnud kindel EI! Ei praegu, ei tulevikus, ei kunagi! Äärmiselt egoistlikult kavatsengi teda ainult endale hoida, nii palju kui kannatab! Otsige ise omale selline Sõber!
Vot siis selline eriline sõber on mul.. Kõigi nende aastate jooksul ei ole ma suutnud välja mõelda, miks Ta mulle mulle niimoodi mõjub??
Mis on tema müstiline saladus,mis mind niiviisi ohjes hoiab?!
Et teatava aja möödudes mul on täiesti tungiv vajadus tema järele?!
Siinjuures pean mainima ka seda, et on täiesti tavaline, kui kuude viisi, ei toimu üldse mitte mingit suhtlust. Kuskil mälusopis on olemas teadmine, et ta on olemas ja sellest täiesti piisab!
Müsteerium?! :D Ja ma ei ole kindel kas ma kunagi üldse tahan teada selle lahendust?
Loomulikult on asju, mida ma olen Talle öelnud, aga mitte kunagi ei ole ma kirjeldanud seda tunnet mis mul on, kui me koos oleme. Ja seetõttu, pole mul ka õrna aimugi, mida ta minust üldse arvata võib! :)
Aga kui ta suhtleb ikka veel minuga, siis järelikult midagi väga hullu olla ei tohiks :) Võib ju loota,eksole :)
Ja kui Sina, seda lugema juhtud, siis ... nüüd sa siis tead!
Kaunist Kevadet!!!
Nimelt mul on üks sõber! Noh tegelikult on mul neid ikka pisut rohkem aga see sõber on eriline. Ja tema erilisuse pärast, just minu jaoks, ma
Temast rääkida tahangi!
Kui kõike ausalt ja algusest jutustama hakata, peame tegema pisikese ajarännaku aastasse 2002, 24ndasse veebruari. Sest see on just see päev, mil ma Teda esimest korda kohtasin.
Miskipärast mäletan ma seda esimest hetke liigagi hästi. Sest siiani, kui ma sellele mõtlen, tuleb mulle meelde esimene pilk ja siiani tekitab see minus mingisuguseid imelikke külmavärinaid.
Selle päeva ja öö veetsime me koos, mitte küll kahekesi, vaid suurema seltskonnaga. Rääkides, pidutsedes, tantsides...
Ja ma kuulasin...jälgisin...ja jälle kuulasin... Miski asi Temas, paelus mind nii meeletult, et seda on väga raske mul sõnadesse panna. Ta oli nagu magnet! Usun, et võin julgelt väita, et pelgalt oma kohalolekuga ja juttudega, mis ta rääkis, halvas ta ära terve minu mõistuse..
Juba sel ajal, oli mul üüratult halb mälu nimede peale. Ka kõige lihtsam nimi, jäi meelde alles peale 4 või 5 kordset ütlemist, kui siiski. Nii oli ka Tema nimega...
Ja seepärast, kummitas mind päris mitu pikka kuud, pilt inimesest kelle nime ma ei teadnud, kuid kes jättis endast kordumatu mälestuse.. Paras piinapink, ma ütlen teile!
Kui ma lõpuks enam ei suutnud, hakkasin pinnima meie ühiseid tuttavaid, et kes kurat see kutt tol peol oli...
Oma tagasihoidliku iseloomuga, ma muidugi otse küsida ei julgenud, ikka läbi lillede ja ääri veeri, et jumala eest keegi midagi ei kahtlustaks! Noh, mul olid noorena omad veidrad kiiksud :D
Igaljuhul, viis mu läbi lillede jutt, peale paari kuud lõpuks sihile, ja mul õnnestus välja uurida tema nimi ja pool elulugu! Vältimaks, et see kõik võib ununeda, kirjutasin selle üles päevikusse, mida ma tol ajal puhtalt statistika pärast pidasin! :)
Nii... ja mis te arvate mis sai edasi?! :D Oskmatusest informatsiooniga midagi peale hakata- Absoluutselt mitte midagi...
Aeg läks... inimesed tulid ja läksid...lõpmatud peod..kool...töö...
Aga kuskil mälusopis kummitas Ta mind ikka veel..
Tol ajal, mul puudus see edasiviiv jõud, et midagi kestvamat välja tuleks. Seetõttu lasin sel kõigel varjusurma minna... Minu mälestust nagunii keegi ei puutu!
Aasta aega hiljem, ühel peol me kohtusime taas. Ja kui te arvate, et sel korral ma midagi tegin, ''kõrgemaks hüvanguks'' te eksite...
Ma olin vaikiv kõrvalseisja, kes toitis lihtsalt oma meeli. Kes lihtsalt nautis... ja oligi kõik.. 2003a. Ja tundus, et Ta kadus lõplikult silmapiirilt!
Ja jälle läks aega... aeg-ajalt nostalgia õhtuid pidades sõbrannaga, me ikka meenutasime kõike olnut, kaasaarvatud Teda, aga miskipärast mäletasin mina teda kõige paremini!
Aga aeg lendas... mina sain vanemaks, keskkond oli vahetunud, uued sõbrad, uued tegemised, uued suhted...aga minu siniste kaantega päeviku vahel, elas tema ikka edasi!
Arenes ka tehnoloogia, mis üha enam ja enam võimaldas suhelda läbi interneti. Mis viis selleni, et 7 aastat hiljem leidsin Ta täiesti juhuslikult Facebookist, aga reaalselt suhtluseni võttis see veel aega ligi 3 aastat :)
Algus tundub väga konarlik onju?! Eks ta ole seda siiani, aga nüüd saab seda ehk ka juba traditsiooniks nimetada!
Kronoloogiliselt on enam vähem nüüd kõik paigas ja kuigi ma mäletan enamuses meie kohtumisi väga täpselt, ei ole nende ürituste detailne kirjeldamine minu eesmärk.
Eesmärk on pigem, kirjeldada emotsiooni, mis mind alati saadab peale kohtumiselt tulemist :) Ja ka selle eelnevat planeerimist!
Kõik kes mind tunnevad, peaksid teadma, et mul ei ole mingi probleem astuda esimene samm rääkimise suunas või olla otsekohene või minna endast välja vms.. Ühesõnaga, ma suhtlen täitsa vabalt!
Aga vot Temaga... (ohe)....ei tunne ma ennast ära. Kui mul juba tekib mõte, et peaks midagi organiseerima hakkama, pean ma ennast ikka mitu päeva koguma, et üleüldse kirjutada (vahel kulub selleks nädalaid muuseas), sest ma ei tea miks ma seda arvan, aga ma paaniliselt kardan Teda tüüdata ja ennast peale suruda... Kui ma nüüd lõpuks selleni jõuan, et saan need read kirja pandud, siis selleks ajaks on mu aju juba suhteliselt halvatud. See mis tol ajahetkel ümberringi toimub on nagu udu sees :) Kuni selle hetkeni mil ta vastab. Pole oluline milline on vastus, tuleb nn rahu maapeale :)
Et korraldada aastas üks kohtumine, tuleb mul talle päris mitu korda kirjutada :) Toidame teatavat liiki masohismi! Tegemist pole ikkagi mingi tavalise lihtsurelikuga, nagu mulle meeldib talle ka öelda :) Inimesel on siiski eraelu :D
Siis on kuni kohtumiseni täiesti zen olek! Aegajalt, pean siiski kontrollima märkmikust, et ma midagi maha ei maga :) Ka see oht on päris reaalne!
Tavaliselt algab meie kohtumine kinos. See annab mulle ca 1,5h harjuda Tema kohalolekuga :D Mis on vägagi positiivne nähtus. Sest selle aja jooksul olen ma suutnud endas tasakaalu leida ja ettevalmistada ennast selleks mis tuleb hiljem. Kuigi nüüd aastatega olen ma päris hästi aru saanud, et ega's see suurt mulle midagi ei anna- paar tundi ja see kõik on läind! :D
Peale kino, tavaliselt algab see osa mis mulle kõige rohkem huvi pakub! Vestlus! Kuigi kaasuvad tavaliselt ka palju muid asju, pole need üldse esmatähtsad! :D
Meie viimane kohtumine näitas, et on täiesti normaalne rääkida kl 22st õhtul hommikul kl 8ni, järjest!
Ma ei oska öelda,millest see tuleb või mis müstiline mõju tal minu üle on, aga kui ma suuda tajuda enam aega ja ruumi enda ümber, siis on midagi ikka nihkes. See on nagu üks mull, kus kõik ümbritsev on kaotanud oma olemuse...Ja ma olen nagu ära nõiutud. Täiesti lummatud!
Võin öelda, et Temast on saanud tänaseks minu põgenemistee karmist reaalsusest, hoopis teise maailma. Minu Kord Aastas Võetav Rohi! Ta on hoopis teistsugune kui minu ülejäänud tutvusringkond. Ta moodustab täiesti eraldiseisva grupi, kus Ta üksi on juht ja liider, liige ja koristaja!
Aga nagu ikka, igal korralikul rohul on ka kõrvalmõjud :) Ei, mul ei tule mingit nahalöövet ja sügelust, ega iiveldust ja peavalusid..
Ta lihtsalt hoiab mu ajutegevuse stand by peal. Täiesti enda kütkes! Sest tavaliselt alles hiljem hakkab mu peas see nn läbitöötamiseprotsess. Ja üldjoontes tähendab see seda, et umbes 2 nädalat peale kohtumist hõljun ma kusagil kaugetes..kaugetes.. kohtades. ma suudan teha rutiinseid asju, aga kui ma pean kasutama mõtlemisvõimet, siis on üüratult raskendatud! Sügavmõttelist vestlust lihtsalt pole võimalik pidada! Lihtlausetega,palun :)
Just selle out of space oleku pärast, on minult ka küsitud, et kas sa meile ka teda kunagi tutvustad või midagi sellist!Et me tahaksime ka näha SEDA inimest, kes sind SELLISESSE olekusse viib! Siis minu vastus on alati olnud kindel EI! Ei praegu, ei tulevikus, ei kunagi! Äärmiselt egoistlikult kavatsengi teda ainult endale hoida, nii palju kui kannatab! Otsige ise omale selline Sõber!
Vot siis selline eriline sõber on mul.. Kõigi nende aastate jooksul ei ole ma suutnud välja mõelda, miks Ta mulle mulle niimoodi mõjub??
Mis on tema müstiline saladus,mis mind niiviisi ohjes hoiab?!
Et teatava aja möödudes mul on täiesti tungiv vajadus tema järele?!
Siinjuures pean mainima ka seda, et on täiesti tavaline, kui kuude viisi, ei toimu üldse mitte mingit suhtlust. Kuskil mälusopis on olemas teadmine, et ta on olemas ja sellest täiesti piisab!
Müsteerium?! :D Ja ma ei ole kindel kas ma kunagi üldse tahan teada selle lahendust?
Loomulikult on asju, mida ma olen Talle öelnud, aga mitte kunagi ei ole ma kirjeldanud seda tunnet mis mul on, kui me koos oleme. Ja seetõttu, pole mul ka õrna aimugi, mida ta minust üldse arvata võib! :)
Aga kui ta suhtleb ikka veel minuga, siis järelikult midagi väga hullu olla ei tohiks :) Võib ju loota,eksole :)
Ja kui Sina, seda lugema juhtud, siis ... nüüd sa siis tead!
Kaunist Kevadet!!!
Wednesday, March 9, 2016
Minevik jälle ust nüüd paotab!
''Me ei tohi uuesti tagasi vaadata, kui me ei taha, et minevik meid jälle kätte saaks!!!''
/Erich Maria Remarque/
On ju teada, et inimesed meie ellu tulevad teatava põhjusega. Igal ühel on täita ülesanne või anda meile õppetund. Kui me nüüd mõtleme hetkeks inimeste üle, kes meie elus figureerivad. Tekib küsimus, miks nad siin on? Mida nad meile annavad? Mida me neilt õppima peaksime? Kas sa leiad kohe need vastused? Näiteks Su parim sõbranna- miks te just olete lahutamatud? Millest te räägite? Mida sa oled temalt õppinud`? Mis on see nähtamatu jõud mis teid seob?
Aga nüüd mõtle inimesele, kellega sa ei ole ammu enam suhelnud. Miks te seda enam ei tee? Kui sa teda ootamatult tänaval kohtaksid, kas teil on enam millestki rääkida? Ühel hetkel oli ta sinu elus väga oluline inimene, ta teadsis sinust kõike, aga siis.. siis midagi muutus. Kõik.. Ja hetkega ta sinu elust läinud oligi. Miks see nii on?
Sest, ta andis sulle kõik, mis tal oli anda. Võibolla meile endile, täiesti arusaamatul moel, andis ta meile kogemuse või õppetunni. Sest just sel hetkel, sel ajamomendil , oli ta sinu elustsenaariumis peaosatäitja! Sina muutusid, ja tema kohalolu ei olnud enam vajalik. Ta lahkus! episood sai läbi ja eesriie sulgus! Uues pildis, jätkad sa juba ilma temata ja uute inimestega! :)
Kõik on väga hästi ja ilus, kui see kõik oleks selline rahumeelne! :D Kui aga.. midagi jääb poolikuks... hakkab see minevik sind kummitama!!
Ja oi oi milline tramburai siis pihta hakkab!
Miljon korda, küsid sa MIKS?!?! Miks nüüd!? Mille jaoks?!?
No vot, ole siis hiromant ja nuputa!
Eriti iseloomulik on see nähtus, suhete puhul. Mees-Naine; Naine-Mees :)
Siin mõni aeg tagasi, jälitas mind mu minevik ikka meeletult. Ühe nädala jooksul ilmusid välja 2 mu ekskallimat pluss veel käputäis kellega selline põgusam üürike suhtlus oli! Kes kõik otsisid konkreetset kontakti! Sure surnuks, ma arvasin et ma annan otsad ära! See traalivaali mis minu peas siis toimuma hakkas. Ma olin suht kindel et kolmanda päeva lõpuks mu pea plahvatab! Nagu siiani näha, see ei juhtunud, õnneks... :D Aga see trall jätkus!
Iga õhtul kodus olles, kakkusin juukseid ja krigistasin hambaid, mida kurdit nad must tahavad?!?!? Ja peale konsultatsiooni endast vanemate ja targematega, ja peale ohtraid kaardipanekuid ja meditatsioone, jõudis mulle lõpuks kohale.
Ma võtsin aega, nende igaühe jaoks, lasin oma peast läbi kogu selle suhte, mis oli ja otsisin konkreetset põhjust! Need leides, tegin endaga rahu, tänasin mõttes Teda, et ta oli mulle midagi meelde tuletama tulnud. Ja kõik! ja uskuge, niisama äkki kui nad ilmusid, nad ka kadusid. Välja arvatud üks, see viimane, see kõige ''ilusam'' ja ''armsam'' :) See kummitab mind koos oma uue naisega!
Aga miks nad siiski, tulevad tagasi. Peale mingit ajaperioodi?! Omast arust ju lõpetasime küll, kõik korralikult ära. Samas ma ise leian, et Viimasega olen ma teinud rahu! Ma olen talle andeks andnud kõik, mis vähegi võimalik! Ja ma ka leian, et olen oma õppetunnid saanud!
AGA.. tema ei ole!
Kahjuks on minu meelest, neid mehi palju, kel puudub oskus lahti lasta! Teatavates olukordades tuled sa neile meelde, ja siis, olles oma harjumuste ohver, haarad sa esimese asjana telefoni ja teed...olgu see siis sms või kõne, email, või mis veel hullem, ilmub ukse taha!
Ja mis siis saab?!? Paanika! Appiiii!! Jooksed nagu peata kana ringi! :D Aga see ei aita!
Mina leian, et peab olema tugev, sest kui sa oled otsustanud, et sa liigud edasi, sa oled iseendaga teinud rahu, jätnud kõige selle seljataha ja vaatad ainult ette...siis peale kolmandat korda, ei tohiks see sind enam häirida! Aga kui sul hinges, kasvõi pisikenegi kahtlus või mõni muu laadne tunne... jätkub see ring täpselt senikaua, kuni sulle kohale jõuab, mida sa tegema pead! :D
Ja nüüd lõpetan ma Betti Alveri luuletusega ''Eluhelbed''
Küll ma otsisin eluarvu,
küll ma jagasin jagamatut -
kuni taipasin tasahilju,
et sa leiad saatuse summa,
kui korrutad välgujoaga
oma elu surmkümmend suudlust,
hullsada ilusat hetke ja
tummtuhat valutuiget.
Ja meist saavad palju paremad inimesed!!! Ja me armastame rohkem! :D
Devy
*pilt on võetud internetist ja ei kuulu mulle.
Sul Annan Andeks Kõik...
''Anna mulle palun andeks?'' Seda lauset oleme me kindasti kuulnud küll ja veel. Olenevalt olukorrast on seda vahel teha lihtsam aga vahest on hing nii täis, et sa lihtsalt ei leia seda imepisitillukest kübemekest enda seest, et anda andeks.
Miks see siis ometi nii raske on?? Miks on andestamine nii keeruline? Kui ometi peaks see olema üks lihtsamaid viise, et taastada oma heaolu ja südamerahu.
Aga ei, inimese loomusesse on juba sisse kodeeritud see, valida tuleb esimesena kõige keerulisem tee. Meenuta nüüd oma viimast solvumist näiteks. Tegid ju sõnad haiget? Oli neis ju killukene tõde, mida sa sujuvalt ignoreerinud siiani oled? Onju? No vot, selle asemel, et öelda endale, et ma annan talle andeks tema sõnad ja annan endale andeks oma käitumise... Aga no kus..meie ketrame olukorda enda peas 7 igavikku, toidame oma viha ja pettumust, väljendame nördimust ja siis tunneme ühel hetkel kuidas kallis Hr.Masedus uksele koputab.
SEST see on ju NIIIIII raske, see andestamine. Kui tihti me küsime endalt, et ''no kuidas ma saan, ta tegi mulle nii haiget'' või ''ma ei anna sulle mitte kunagi seda andeks'' .
Ja sedaviisi muudkui korjame oma hingekoormat! Kuni ükskord on vankrikoorem kuhjaga täis ja kuhi on muidugi korralikult kinnipressitud, et jumala eest ümber ei kuku!
Siit kujutage juba ise edasi mis tuleb. Ma usun et oleme seda teekonda mitukorda edasitagasi läbi käinud kõik!
Aga mis saab siis kui oled andestanud? Tead, palju kergem on olla. Sa oled rõõmus, sinu hing on puhas. Ja mis peamine, sinu koormasse ei tulnud mitte midagi juurde. Kergem on liikuda!
Iseendale andeks andmine, on muidugi hoopis teine tera! :) Sest see eeldab juba seda, et sa vaataksid sügavamalt enese sisse ja otsiksid ka lahendusi ja mis peamine...muudaksid seda, mis on oma aja ära teeninud!
Aga see võtab nii palju muidugi aega, alati pole ka tahtmist ja viitsimist ja üleüldse kas ma tahan endale tõtt tunnistada! ?
Mul niigi ju kõik hästi! *ise samal ajal mõeldes miljonile asjale mis tegelikult muutmist vajavad! :D
No vot, ja nii koguaeg ja mitu päeva järjest! :D
Igatahes, mul kallid ja kaunid- leidke andeks andmiseks jõudu, aega ja tahtmist!
*Sest siis saate ka mulle andeks anda, et ma ei ole nii ammu aega enam midagi kirjutanud! :D*
Nautige lugu!
https://www.youtube.com/watch?v=SCpdChoykL0
Miks see siis ometi nii raske on?? Miks on andestamine nii keeruline? Kui ometi peaks see olema üks lihtsamaid viise, et taastada oma heaolu ja südamerahu.
Aga ei, inimese loomusesse on juba sisse kodeeritud see, valida tuleb esimesena kõige keerulisem tee. Meenuta nüüd oma viimast solvumist näiteks. Tegid ju sõnad haiget? Oli neis ju killukene tõde, mida sa sujuvalt ignoreerinud siiani oled? Onju? No vot, selle asemel, et öelda endale, et ma annan talle andeks tema sõnad ja annan endale andeks oma käitumise... Aga no kus..meie ketrame olukorda enda peas 7 igavikku, toidame oma viha ja pettumust, väljendame nördimust ja siis tunneme ühel hetkel kuidas kallis Hr.Masedus uksele koputab.
SEST see on ju NIIIIII raske, see andestamine. Kui tihti me küsime endalt, et ''no kuidas ma saan, ta tegi mulle nii haiget'' või ''ma ei anna sulle mitte kunagi seda andeks'' .
Ja sedaviisi muudkui korjame oma hingekoormat! Kuni ükskord on vankrikoorem kuhjaga täis ja kuhi on muidugi korralikult kinnipressitud, et jumala eest ümber ei kuku!
Siit kujutage juba ise edasi mis tuleb. Ma usun et oleme seda teekonda mitukorda edasitagasi läbi käinud kõik!
Aga mis saab siis kui oled andestanud? Tead, palju kergem on olla. Sa oled rõõmus, sinu hing on puhas. Ja mis peamine, sinu koormasse ei tulnud mitte midagi juurde. Kergem on liikuda!
Iseendale andeks andmine, on muidugi hoopis teine tera! :) Sest see eeldab juba seda, et sa vaataksid sügavamalt enese sisse ja otsiksid ka lahendusi ja mis peamine...muudaksid seda, mis on oma aja ära teeninud!
Aga see võtab nii palju muidugi aega, alati pole ka tahtmist ja viitsimist ja üleüldse kas ma tahan endale tõtt tunnistada! ?
Mul niigi ju kõik hästi! *ise samal ajal mõeldes miljonile asjale mis tegelikult muutmist vajavad! :D
No vot, ja nii koguaeg ja mitu päeva järjest! :D
Igatahes, mul kallid ja kaunid- leidke andeks andmiseks jõudu, aega ja tahtmist!
*Sest siis saate ka mulle andeks anda, et ma ei ole nii ammu aega enam midagi kirjutanud! :D*
Nautige lugu!
https://www.youtube.com/watch?v=SCpdChoykL0
Subscribe to:
Posts (Atom)