Kaotatud lootuste park

Minu vanaisa ütles kunagi: '' Inimene ei saa ega suuda eksisteerida ilma usuta''
Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda reaalsem see mulle tundub. Tõepoolest, me ju kõik usume millegisse- paremasse tulevikku, helgemasse homsesse, kõrgematesse võimudesse või kasvõi oma kõige kallimasse inimesse.

Usk käib alati käsikäes lootusega. Lootus, et hoolimata kõigest läheb kõik ju hästi.

Me loodame, et meie Eluõied korvavad meile kuidagi, need raskused mis meil neid kasvatades olid;
Me loodame, et me teeme oma tööd suurepäraselt ja saame selle eest tänu:
Me loodame, et meid ei taba rasked haigused:
Me loodame, et meie lähedased armastavad meid samaväärselt, kui meie neid. Mis siis et meil on probleeme aeg-ajalt selle välja näitamisega;
Me loodame, et homme tööle sõites ei ole liiga libe tee;
Me loodame, et kõne kallile sõbrale, ei tüütaks teda, vaid muudab ta rõõmsaks;
Me loodame, et viimaks ometi kohtame Seda õiget!
Me loodame....

Me usume lootusesse!!!

Lootusega, aga juhtub aga sageli nii, et me ei jaksa seda lõpmatut positiivset tunnet üleval hoida. Ning siis juhtubki see, et me kaotame selle. Meie kaua hoitud lootus, lahkub! Paremasse paika, teiste omasuguste juurde. Kaotatud Lootuste Parki!

Oma kehvematel aegadele, satun sinna Parki päris tihti jalutama.

Milline näeb välja see Park? See on nagu soe Novembrikuu hommik, udune. Puud on raagus, igalt oksalt ripuvad alla Lootused. Nagu leinapalju oksad. Samas on seal soe. Jalgtee on ääristatud kividega, ja nende vahelt paistavad helesinised meelespead. Sest ükski Lootus ei sure ju päriselt. Oma pisaratega toidab ta piisavalt maad, et seal kasvaksid lilled.

Mõneti on see Park nagu Lootuste hoiukodu. Sest, seal jalutades, leiad sa oma vanu Lootusi. Mida sa heldinud pilgul vaatad. Ja vaikselt siis taskusse pistad. Et kodus seda küünlavalguses armastusega vaatad, ja uuesti elule äratad.

Teine inimene, võib ühe ainsa sõnaga purustada kõik Sinu lootused. Sa satud pimedasse ja külma paika, tunned end nii üdini õnnetuna. Targematel on see Park meeles, nad jooksevad kohe sinna. Teised, mitte nii targad aga ootavad mingisugust märguannet.

Tänase päeva seisuga saan ma öelda, ma kõlgutasin taaskord seal Kuristiku ääre peal jalgu, kui mulle meenus, reede õhtune vestlus. Vestlus, kus mulle meenutati, kuidas ma ei ole 3 sajandit kirjutanud.
Ja kell pool 12 öösel, võtsin oma arvuti,prillid ja.. Siin see on!
Minu Lootuste Park :)

        

Kõikide uute haldusreformide järgsete valdade karaokelauljad, ühinegem!

2018a Kolmekuningapäeval, kogunesid 6 Tartu Karaokeklubi staari Elvasse, et veeta üks meeldiv õhtupoolik, lahendades mõistatusi ja süüa üks ülipidulik õhtusöök.

Tegemist oli tõelise väljakutsega, ning ma ei pea siinkohal silmas ainult EscapeRoom'i vaid ka õhtusööki! Täisvõimsusel töötav aju teeb kõhu ikka väga tühjaks! Siis õgid sa ennast pool oimetuks ,kui sulle kantakse ette Ceasari salatit, ürdidekooriga sea sisefileed ja lõpuks veel kohvi ja meekooki 👀
Miks ma hakkan rääkima lõpust? Sest mul on kõht ikka veel nii neetult täis, et liikuda on raske. Kallis ema, soovitas mul hüpata! Millised on võimalused, et ma maandun II korruse mustlaste magamistuppa? Võin öelda, suht suured. Maja on siiski ehitatud '70ndatel, ei ole teada, kui vastupidav on ehitise konstruktsioon!

Igaljuhul, alustagem algusest! Päris algusest! Ei, mitte sellest ajast kui Jeesuse juurde 3 Idamaa Tarka läksid, vaid 2017 aasta novembri kuust, kui pidasin pikki vestlusi Annelyga. Great minds think alike! Üks asi viis teiseni ja läbirääkimiste tulemust saime kõik kuuekesi täna tunda!
Annelil oli idee, et kõikidele klubiliikmetele võiks teha kingituse. Fliisid või midagi. Asi on asi, mina olen viimasel ajal olnud ''emotsiooni kinkimiste'' lainel! Kel mälu see meenutab veel aastaid aastaid hiljem, kui äge meil oli. No ja siis Annelyl hakkasid ideed jooksma ja lõpuks sai välja valitud Elva EscapeRoom ja õhtusöök Waksali restoranis .

Põgenemistoast siis. EscapeRoom. Noormees seletas meile kerged reeglid ära - teid  pannakse tubadesse kinni ja te peate sealt vihjete abil välja saama. 
Ehh.. Mis seal keerulist saab olla- tervad pliiatsid nagu me kõik oleme :)

Tube oli 2 - Mustkunstniku ja Super Mario oma.
Meid oli kokku 6 ja tuli moodustada 2 võistkonda. Suur Juht ja Liider viskas münti 3x õhku ja ...
Seili. Devy, Hindrek Mustkunstniku tuppa; Annely,Olav ja Indrek Super Mario omasse. 

Indreku näost ja õlgadelt langes silmnähtavalt murekoorem kui selgus, et meie võistkonda ta ei sattunud. Seili olevat väljas, ennem teiste saabumist, ära hirmutanud, kuidas oleks olla minu ja  Temaga 1h pisikeses ruumis koos 😀 Ma täpselt ei tea, mida ta rääkis, aga midagi sellist see oli mis vaesele mehele hirmu naha vahele ajas! 😁 Eks ole ju hirm ikka see, mis mehe araks teeb! Või noh midagi selle laadset!

Tänan taevast, et meite manu sattus noorema generatsiooni esindaja, tänu temale me sealt tubadest vast välja saimegi. 
Tulles tagasi teravate pliiatsite juurde- kui etteantud aeg oli 1h mille jooksul sa pidid välja saama siis meil kulus selleks 1:47 ja Super Mario omadel 1:17 vms.
Andke au vanainimestele!!

Toast ja seal olevatest mõistatustest ma rohkem rääkima ei hakka, ei ole vaja rikkuda ära plaani mis sai söögilaua taga paika pandud. Nimelt idee kord kvartalis hakatagi selliseid asju korraldama. Väljasõite rohelusse. Et siis midagi aprillis...

Ning selles puhtas vaimus, et aprillis on midagi uut - lähme 18-20 veebruar Rootsi kruiisile!!!

Püha palverännak ehk kuidas uskmatud Berliinis käisid.

Et alustada, tuleb ajas rännata tagasi eelmise aasta oktoobrisse, kui Meie Suur Juht ja Liider avastas, et Air Baltic'ul on sooduses lennupiletid! '' Võiks ju minna kuskile?'' , mille peale teised liikmed hoogsalt pead noogutasid ja valjult kaasa kiitsid! Ja Berliin- it is! :) 16-22.märts 2017
Alustagem ootamist!

Ajal on mingine imelik komme, kole kiiresti edasi liikuda! Es jõudnu veel kõrralikult uutmagi nakata kui juba olle lahkumise päiv kähen!
Pakkimine otseloomulikult tuli jätta viimasele minutile, noh nagu koguaeg!

Kesk öist pilkast pimedust, alustas siis meie Sekt teekonda! Rääkides siis Sektist- tükiliselt oli meid kokku kuus. Numbriliselt 4 täiskasvanut, 1 kolmveerand ja 1 pisike jubin, kes ääri veeri veerandiku ära kattis. Issanda loomaaed peabki olema liigirikas! Pealegi oli esindatud kolm generatsiooni, nuta või naera- kõva sõna ma ütlen!

Mida sellelt reisilt siis oodata? Nooh, kui arvestada, et mina ei tea peale saksa keelse armastuseavalduse mitte midagi, on suur tõenäosus, et puhtalt oma emakeelt kõnelevas seltskonnas, mina maha end müüa lasen! Kõik muu, ei oska isegi ette kujutada! Ja parem ongi- olen avatud kõigele ja kõigile☺

Lend möödus rahulikult, õhuauke olulisel määral ei esinenud ja kui esineski siis ma parasjagu magasin ning ei tundnud midagi!

Ja Tere Tulemast Berliini! Päike paistab, inimesed rõõmsad! Välja arvatud muidugi meie, kõigil on näol teatavat sorti ärev ilme ja kõik jälgivad silte või Juhti- kes kuidas harjunud on! Terroristideks meid siiski ei peetud! Või narkomuuladeks...
Natukene traageldamist siia-sinna ja kõik hoidsid käes oma Berlin Welcome cardi. Leiaks nüüd selle koha, kus järgnevad 6 päeva peavarju antakse on elu kui lill.
Kuna Juht pole mingi isehakanu, usaldasime teda pimesi! Nii nagu korralikule Kogudusele kohane! Millal ennem on kõiksee kõrgem meid alt vedanud! Mitte kunagi!
Ja ei olnud seekord ka esimene!

Peale ligi tunni ajast ühistransporti, jõudsime kohale! Saime võtmed kätte- ja 4 korrus! Oo häda rist ja viletsus! Minu esimeseks mõtteks oli- ''suitsu hakkab vähe minema'' Ja siis müni tund hiljem- tadaaaa lift! Nagu taeva kingitus!
Lõpuks õles jõudes, kui hing paalaga kaelan oli- võis kohaga rahule jääda! Omad veidrused muidugi olid..riidekappe polnud üldse! Nagu.. uhm.. stanged paar kummuti laadset toodet ja kõik. Veider!
Voodikohad ära valitud, mõni tublim isegi lahti pakkinud, kõik ruumid ära uudistatud ja pildistatud oli tunda kõhus mingist meeletut appi karjet, korina näol. Süüa tahaks! :)
Siis võtsid 3 mamslit ette teekonna, lähimasse Lidl'isse, mis oli väga väga lähedal! :) Teate mis juhtub, kui tühja kõhuga poodi minna? Jah, saime tunda seda, kui lahkusime 4 suure toidukotiga :P

Selgus, et meie Suur Juht ja Liider on ka suurepärane kokk- kes siis võttis toiduvalmistamise oma kuldsetesse kätesse :)

Kõhud täis, meeled erksad läksime esmasle rännakule, et tutvuks siis linnaga ja vaataks kus mis näha on. Kahjuks oli kell juba suht 100 siis palju seigelnud. Sõitsime bussiga, trammiga ja tunnistan ausalt, ei saanud ma alguses mitte halligi aru mis mu ümber toimub.

Suur Juht oli meile koostanud tegevuskava, milliseid muuseume külastada, kuhu minna.. Seilil mõlkus peas vaid, kus karaoket laulda saaks :) Aga sellest, hiljem :P

Esimene täispikk päev ees ootamas: Loomaaed, Vahakujud ja Sea Life.
Krdi aja optimistid!! Loomaaia pindala on 2,1 ruutkilomeetrit! Ja meil oli selleks aega umbes 4-4,5h kui me oleksime õigel ajal kohale jõudnud. Me jõudsime muidugi hiljem, ja siis me trampisime peaaegu selle ala läbi umbes täpselt 3h-ga.!! Ma ei tundnud oma jalgu enam! Ja päev oli alles poole peal! Seili nägi ära oma liigikaaslased- pärdikud,

teised imetlesid kaelkirjakuid ja noh lisaks meeleheitlikule jooksumaratonile, tegime hunnikute viisi pilte! Nagu korralikule turistile kohane :)

Suure häda ja viletsusega jõudsime sellest pargist välja! Tuleb öelda et kõige ilusam elu oli Jubinal. Tal oli käru kus ta tagumik taeva poole pikutas,

 ja tal oli täiesti ükskõik mis ümberringi toimub :) Jänku aed oli muidugi tema üleüldine lemmik. Ja kellele ei meeldiks, eriti valge veini kastmes! :D

Niisiis, järgmiseks: Vahakujud! Oi need olid pehmelt öeldud Creepy'd! Nii tõetruud ja nagu päris. Uhke oli küll Winston Churchilli kõrval seista :)

Või siis Obama kõrval...

Või ahistada mõnd kuuma jalgpallurit..

Või Deppi ahistada 💗💗💗💗

Sellest me ka ''jooksime'' põhimõtteliselt läbi :) Aga üli tore oli! Jalavalu ununes ka ära. :D


Järgmine peatus: Sea Life. Õnneks polnud see kaugel,  kuid siiski sõitsime paar peatuse vahet bussiga. Hea et teisedki väsinud olid! :)

Kuna ma olen tõeline vee fänn, siis kõik see mis seal oli tegitas kergelt öeldes vaimustust! Meil ei ole tegelikult päris täpset ülevaadet elusolenditest, kes vee all elavad! Uskumatu! Hea et vahepeal tuli meelde suu kinni panna :)
Ja Seili leidis, taaskord mõttekaaslase :) Ennem kui meid välja visati :)

Näljaste ja väsinutena roomas meie Sõjasalk kodu poole. Vein päästis õhtu ja kas ma mainisin,et ma ei tundnud oma jalgu?? Suikusin suhteliselt varakult unenägudetta unne!

Uus päev! Uskumatu rõõm on tunda oma jalgu ja saada liigutada oma varbaid :) Juhhuuu!
Minu hommikute vihkamine, ei ole möödnud. Ka Berliinis on hommikud koledad?!? ohe..
Igastahes, Suure Juhi plaan nägi ette, et tuleb minna Potsdami- Botaanika aeda :)
3 sammu astutud ja mu jalad juba valutavad...

1,5h rongiga sõitu ja voila. <natuke maad trammiga ja kohal. Ja me sattusime Troopikasse. Vägagi hariv külastus. Nagu päriselt oleks kuskil vihmametsas jalutanud. Suure üllatuse pakkus mulle giftshop, kus ma leidsin töötlematta poolvääriskivid olematu hinna eest :O Mida ma ka omale muidugi soetasin! :)
Ja muidugi kohvipõõsas...kuidas saab nii pisike põõsas toota nii maitsvat jooki :)

Vihmametsas jalutamine, just jalutamine, mitte lihtsalt läbi jooksmine, ei võtnud meil erilist aega. Päev oli veel noor, siis otsustasime minna tagasi Berliini ja vaadata mida seal Turistidele serveeritakse :)
Ja kuhu meie Sekt minna otsustas- Berliini kõige kõrgmasse majja! Et näha linna panoraami! Suurepärane uudis kõrguse kartjale :)  Hea et ma ennem midagi söönud ei olnud!

Kaua meil seal nautimisega aega ei läinud. Õnneks!

Peale seda jagunes meie Vapper Rühmitus kaheks. Juht läks oma grupiga shoppama ja sööma, teised Spiooni muuseumi! Vot see oli WOW! Mind hämmastab jätuvalt inimeste leidlikkus! Täiesti uskumatu! Millistesse esemetesse on võimalik peita jälitusseadmeid. 007 sai hoopis teisetähenduse!
Huulepulgad, taskupeeglid isegi piip võib sisaldada kõikvõimalikke abivahendeid spionaaziks! Samuti oli seal film, inimestest keda on saboteeritud ja nad on selle üle elanud!
Wow! Päriselt wow! Inimeste fantaasia on piiritu!
Ja sellega meie maadeavastus selleks korraks lõppes!

Uus päev, uued tegevused!
Sel imelisel päeval otsustasime meie Seiliga minna kahekesi. Ohh..
Peale pisikesi äpardusi mis meid, meie teekonnal saatsid, millest ma siinkohal rohkem igaks juhuks ei räägi ;P , kulges meie retk ilusti!
Esimene peatuspaik, ainus kuldse kupliga sünagoog Berliinis. Just I Juutide sünagoog. Mida on 3x maha pommitaud ja uuesti üles ehitatud. Hariv käik, saamaks teada millised on juutide traditsioonid, uskumused...
Sinna sisse saamise kontroll oli tugevam kui lennujaamas. Mis on ka mõistetav arvestades hoone ajalugu! Sissepääsedes tuli lunastada pilet. See tekitas kuidagi segadust, mina ei saanud muidugi midagi aru, sest Seili rääkis puhtas saksa keeles. Aga lõpptulemusena, sain mina prii pääsme, olles tema kui reduced person'i saatja. Omavahel tekkis küsimus: kes meist tegelikult saatjat vajaks??

Paar tänava vahet edasi leidsime üles monumedi langenud juudi lastele, kes II maailmasõjas hukkusid.

Ületee asus Maagia muuseum. Fantastiline koht. See oli tehtud väga põnevaks. Erinevad ülesanded olid põimitud ajaloo ja faktidega. Samas jooksvalt said teada oma isiksusest, sodiaadimärgist jpm
Minusugusele esoteerilise inimesele, nagu rusikas silma auku! :)

Kohvi tahaks....

Ja nii luuakse sulle uus identiteet 😊

Tänane päev oli kuidagi kerge ja lõbus ja... selline..rahulik! Isegi jalad ei valuta nii kui eelnevatel päevadel!
Ja nüüd ma jõuan selle otsuseni, mille me koos küll vastu võtsime, aga mis muutis minu ja Seili elud igaveseks! Mis karaokeklubi me oleme, kui me kordagi Berliinis karaoket ei laula! Erutusest pool segane Seili asus otsingutele.. Peale umbes tunni ajast enesesse süüvinud otsingut ja telefoni kõnet leidis Seili karaoke baari!.
Monster Ronson's Ichiban Karaoke

Mamslid lõid ennast lilleks, jättes Mehe, Jubina ja Kolmveerandiku kurvalt meid koju ootama. Minnes siis rõõmsalt otsima kohta, kus saab ometi laulda! :) Oleks me vaid teadnud.. Oleks keegi meid hoiatanud...oleks...Ei olnud seda Oleksit kuskilt võtta! :)

Baari polnud väga raske üles leida. Isegi pimedas!
Sisenesime baari...
Mul võttis aega umbes sekundi murdosa, kui ma sain aru mis kohta me sattunud oleme!
Vahtisin ringi nagu napakas! Silmad suured, aga suu kinni!
Seili hakkas ringi sebima, nagu temale kombeks. Ma jätkuvalt vahtisin.
Seili ja Juht valisid laulud välja, viisid tegijale. Ma ikka vahtisin. Laulmine oli küll viimane asi mis mul meeles mõlkus. Ma ei suutnud uskuda et ma olen sellises kohas. Ja mitte üldse halvaga ma ei mõtle seda. See oli positiivne üllatus!
Ma ei tea kaua läks aega teistel arusaamaks, aga kui me kodus sellest hiljem rääkisime, siis tsiteerin ''ma ei saanud midagi aru'' (Seili)
Just, tegemist oli gei karaokebaariga!!

Muidugi, meie laululinnud said positiivse tagasiside omanikeks! No nad olid ka seda väärt muidugi!

Öösel koju minnes, minu esimene Döner Kebab, millesse ma ära armusin! Kellele mis, eksole!

Uus päev!
Berliini müür,

Söögipaus ja uus maitseelamus jälle.. Curry Wurst!

Ja siis laevaga ''merele'' :)  1,5h vaadata teise nurga alt linna, mis oli juba päris armsaks saanud!

Sealt edasi viis tee meid Memoriali juurde, mis püstitati juutide mäletuseks, kes Hitleri poolt surmasti II maailmasõja ajal.
Paik mis tekitab palju vastakaid tundeid. Austust, kaastunnet, viha ja ängi...
Isegi kivid nutsid....

Sealt edasi kuulsa Brandenburgi värava juurde!

Ja sealt viis tee meid tagasi koju :)
Kust me õhtul Seiliga kahekesi karaokele läksime :) Sel korral ei vahtinud ma nagu idioot ringi, vaid suutsin ka laulda, Kui imeline on maailm :)
Keset seda melu, istusime ühes lauas, kummardus Seili minu kõrva äärde ja karjus: (muusika oli ikka kõvasti) '' MIS KELL SEE KIRIK HOMME LAHTI TEHAKSE'' Samal ajal kõndis meist mööda puhtatõuline transvestiit!
Midagi sellist, just sellises kohas ja just sellisel ajal suudab korraldada ainult Seili 😀😀


Viimne päev!
Seiliga alustasime päeva külastusega Berliini Katedraali, mille kohta Kolmveerand ütles, et mingi kirik oli. Noh see selleks. Minu jaoks ei olnud see lihtsalt kirik. See oli midagi sellist mis tekitas sinus tunded- Kas sa näed nüüd kui pisike sa tegelikult oled!???
Kuidas aastasadu tagasi, ehitati nii võimsaid ja vastupidavaid ehitisi. Kas meie praegused pilvelõhkujad peavad 300+ aastat vastu?? Või isegi rohkem?? Vaevalt!
Milline altar? Milline... ohhhh. Seda on võimatu sõnades väljendada!

Hiljem jõin mina Iiri Pubis kohvi ja Seili avastan Berlin Dungeoni.
Mõtlesime küll, et jätame viimaseks päevaks nö kerged vaatamisväärsused- otsi lolle eksju.. Katedraal oli täis treppe, 1173 astet kui täpne olla.
Aga muidu hingasime sisse viimaseid sõõme erutavast linnast, mis 6 päeva jooksul meile teiseks koduks olid!

Kodus puhkasime. Sest proovi sa öelda, et viimasel õhtul ei lähe me karaokele. Ja kuna Mees ei olnud sinna baari veel saanud, tuli ka tema ju sinna viia.
Seili oli leidnud sealt omale Uue Sõbra! Kujutage ette vaimustust! :)
Meie olime vaprad, ja olime võiduka lõpuni, mis siis et 3h sai ainult magada, ennem kui end üles tuli ajada ja lennukile minema pidi!

Ja siis...Seili viimane laul... ja..tema lõpu sõnad....
'' We will be back in September or October''!!!!!!!!!

We will be back...

We will...

We..

Oehhhhhhh...

Lahkumise päeva hommikud, nagu ikka on kole kiired. Ühed jooksevad siia, teised sinna.. komistatakse kohvrite otsa..karjutakse...
Ja õigel ajal minema ei saada ikkagi! :D

Lõpuks Riiga jõudes oli mul vaid üks ainus soov. Ei mitte kiiresti koju saada, vaid.. kohvi! Ma tahtsin korralikku kohvi. Statoilist! Ja sinna kõrvale suitsu! Aga mis peamine KOHVI!
Aga Saksa kohvi juua lihtsalt ei kõlvanud!

Mõned tunnid sõitu ja me olime kodus. Minul vedas, ma sain ennem maha!

Kodu Kallis..Kallis..Kodu!

Aga mis on peamised märksõnad, meenutamaks seda suurepärast reisi:

• Jalad valutasid! ( need jalanõud olid esimesed asjad mis lendasid prügikasti,muuseas)
• Sõbralikkus
• Suurepärane reisiseltskond
• Nali ja Naer
• Palju kultuuri
• Ja see miski millele ma ei oska nime anda 😁

Pildid erakogu.

Patune ja Pühak!

Et siis alustame sellest, siis kuidas ma ei ole üldse midagi kirjutanud. Nüüd on viimane aeg, hakata pattu kahetsema. :) Aastalõpp tuleb ning otsi tuleb aegsasti kokku võtma hakata :)
Millal sa siis veel kahetsed ja andeks palud kui mitte aastalõpul, eksju ?

Mis see patt tegelikult on? Lähtuks esialgu religiooni vaatenurgast. Wikipedia annab mulle sellise vastuse: Patt on religioosses tähenduses seadusest üleastumine või vastuhakk Jumalale.
Kristlikus teoloogias räägitakse ka Pärispatust e. algpatust, mille järgi usutakse, et patusus ja rikutus on kaasasündinud. Ja sealt läheb asi huvitavaks, sest kõikidel on omad teooriad, kuidas ja kas üldse pärispatt rakendub. (lugege kindlasti viiteid :P)

No vot, kuidas ma peaksin nüüd olema? Ma ei ole omast arust üleastunud seadustest, mis on mind takistanud kirjutamast. Ja pärispatt ei saa see ka kuidagi olla, sest no andke andeks, rikutud- noooh võib olla...pisut...hästi natukene ja patune... Eiiiiii.
Olen jätkuvalt pigem sellel meelel, tsiteerides meie ilusat rahvalikku laulu '' ei vastutust võta ma kanda, kui ma pole osa sest saand''
Kuna ma ei ole ühestki arvestavast patust osa saanud, pole ka kaasa midagi sündinud ja vastu ei ole ma ka kellelegi hakanud ( pole üldse vägivaldne tüüp!)  ei võta ma ka vastutust mitte kirjutamise eest! M.O.T.T
Ja kuna pole pattu, siis pole ka midagi kahetseda :) Elu lill ja lähme edasi.

Aga mõte patust ei anna mulle siiski rahu. Ma mäletan aegu kui mul oli partner in crime, kellega koos patus püherdada. Oh olid ajad.. nüüd on need asjad juhtunud nii ammu aega tagasi, et munk Pelagius oleks minuga ühel meelel :) 
Samas meenub mulle, see vahetu emotsioon. Millist adrenaliini voolas üle terve keha, kuidas mõttetegevus koondus ainult tegude tegemisele. Mingit muret tagajärgede pärast, kuigi oli teada mis saab. See värskendav ja elumuutev kogemus, mis toitis meeli veel pikka aega pärast tegu, andes jõudu juurde tagajärgedega tegutsemisel.
Ma olen teadlik, et patustamine on mingil määral vale. Pärast elada edasi selle süütundega ja mille kõigega veel on keeruline! On, ausõna on.. aga teate, see on seda väärt! See elamus, see värskus, see võimas tunne...mis siis et see vale oli! Sest, misiganes sa ka ei teeks, tea vaid seda, et sel momendil olid sa õnnelik! Muu polegi tegelikult olulline! Vahest võib olla ka egoist, ja olla ainult iseenda eest väljas!
Oscar Wilde on öelnud: Igal Pühakul on minevik ja igal Patusel on tulevik! See on õige ja see annab lootust, sest ega sulle ei anta nagunii rohkem siin elus kanda, kui sa tassida jaksad! :)
Seega Patustagem,kallid kaasmaalsed, Patustage :) :)

https://www.youtube.com/watch?v=5qlNTQAGMh4

Saime siis selgeks, Patune ma pole :) Äkki olen ma siis Pühak? Wikipedia ütleb: Pühak on püha isik; legendaarne inimene või ajalooline isik, keda austatakse, kelle usklikkus ja vagadus avalduvad erilisel viisil ning kelle kaudu Jumal maailmas toimib. Õigeusu ja katoliku kirikus on pühakud (ka kaitsepühakud ehk patroonid) inimeste eestkostjaks Jumala ees. (khmmm....hmm..uuhm... well.. :D :D  )
See vist ei sobi mulle väga? ;) 
Ainsad mis sealt loetelust, mulle sobiksid on see, et ma olen ISIK ja/või  INIMENE ja mõni ehk võibolla natukene austab mind :)  ja mingid tunded avalduvad kindlasti erilisel viisil !
Google Pool Pühakule ja Veerand Pühakule vasteid ei anna! Mõistlikke vähemalt! :)
Aga näeme asja poistiivset poolt, mul on olemas alged, et ehk saab minust kunagi legendaarne ajalooline inimene. Pühak Devy(l) kõlab saatanlikult hästi ...

https://www.youtube.com/watch?v=VUT2QDoZ4Yw


Kipun arvama, et meis kõigis on pool saatanat ja pool pühakut. Kellel kui palju see avaldub, on juba omaette teema, millest ma võibolla ka kunagi kirjutan.
Aga kallikesed, nautige seda hetke, kus te just hetkel olete ning ükskõik kuhu poole kaalukauss kaldub - võtke sellest KÕIK ja ärge jätke midagi alles! Olge ausad-enda ja teiste vastu ja mis peamine:
KUI PATUSTATE; SIIS SUURE NAERATUSEGA!!!



Saatanlik Pühak, Teie teenistuses!


P.S Ja mitte üks kobin enam mitte kirjutamise kohta!! :) :) :)

Elagu Lillelapsed!

 Ma olen oma esimesed 15 eluaastat elanud maal. Ma mäletan selgesti seda iga suvist põrgupiina, kui oli vaja kõblata aiavilja, panna ja võtta kartuleid, iga õhtused kasvuhoone kastmised, muru niitmised ja need vereimejatest putukad,nälkjad ja muud parasiidid....
Veel selgemini ma mäletan oma mõtteid seal vagude vahel , sellest kuidas ma ei jää ja ei tahagigi jääda maale elama! Mulle meeldib linn, asfalteeritud tänavad ja korter! 

Ma olin suht pimestatud sellest suurest vihast looduse ja maakoha vastu, et ega ma enda ümber ei vaadanud! kui vaatasin siis olid ainult kartulivaod ja kõblas! :)

Nüüdseks, olen teise samapalju elanud linnas.. Ja kuidas on minu vaated muutunud! :) Tõsi küll ma ei kipu siiski endiselt vagudevahele rohima ja neid putukaid-mutukaid mis ringi lendavad ma jälestan ikkagi, aga see kuidas ma näen nüüd loodust on muutunud!

Olles nüüd vanaisa juures, sel nädalavahetusel.. eemal kõikidest segavatest faktoritest, ma vaatasin ja mõtlesin selle üle! Juua hommikukohvi maja ees trepil, õrna tuulehoo ja päiksepaiste käes, vaadata eemalolevaid metsasihte ja peaaegu horisondini ulatuvaid viljapõlde, kuulata tundmatute lindude laulu kusagilt kaugelt.. aga muidu..absoluutne vaikus! 
Värske muru lõhn, puulehtede vaikne sahin, mesilased kes agaralt lilleõielt lilleõiele käivad ( see on siiski selline ohtlikum variant, soovitatav ei ole nende lennuteele ette jääda! Päris mitu mesilast võib niimoodi su unistava oleku pärast surma saada ja noh sinul on lihtsalt paar nõela  vaja kuskilt välja koukida ja paistetusega leppida), pääsukesed... ja jätkuvalt vaikus! 

Just täpselt nii, ma kolm viimast päeva vanaisa juures vaatlesin oma ümbrust! Ja see on hämmastav, sest alles nüüd jõudis mulle kohale kõik see mida ma enda ümber nägin ja kui vabastav see oli! 
Sarnast vabastavat tunnet, tundisn ma ka eelmise aasta suvel Rootsis olles, kui me SeboClinti otsa ronisime, olles nii kõrgel, et käega sai pilvi katsuda! 

Linnas, korteris olles, kipub see vabaduse tunne ära ununema, päris kiiresti! Ma võin küll minna hommikuti rõdule seda kohvi jooma ja päikest nautida aga.. õhus puudub see maagia!

Eksperimentus!

Kui sa ikka tunned, et kõik on ülepeakaela kokku jooksnud, siis tuleb ette võtta midagi sellist, mis sind elule tagasi toob, onju? :)
No vot, mina otsustasin puhtalt enda arenemiseks viia läbi nn puhastuskuuri koondnimega : ''7 päeva ilma sotsiaalmeediata'' Mis siis hõlbab facebooki, messengeri, instagrami, hangoutsi jne..
Olude sunnil siiski tänu tööle pean ma kasutama emaili, seega see on minu ainus kontakteerumise vahend virtuaalmaailmaga!
Algus: 04.07 kell 00:00
Lõpp: 11.07 kell 00:00

Olulisematele inimestele, kirjutasin viimasel hetkel sõnumid oma eksperimendist. Et nad oleksid teadlikud! :) 

Teised, noh kes ei tea, elavad selle üle...kui elavad, ja kui ei ela.. Noh head teed neile siis minna :)


Meeldivat Lugemist ja äratundmisrõõmu!! :)

Devy

Kokkuvõte:

Võiks ju arvata, et mis see siis ära ei ole... vabatahtlikult nädal aega vältida FB ja messengeri.. kukepea! :D 
No jaaa... Esimene päev oli küllaltki entusiastlik. Kuigi harjumuspäraselt kontrollisin siiski iga natukese aja tagant telefoni, lootes sealt leida...noh ma ei tea mida... 
Aga see telefon näitas ainult kellaaega ja aku laetavuse protsenti! :)
Ettehoiatavalt saatsin viimasel hetkel õhtul  laiali ka mõned teated, et mind ei ole, ja kuidas minuga ühendust saab! 
Kui teistega oli nii nagu oli, siis kõige suurem katsumus sai, selgeks teha oma ''rootslasele'' et  nüüd mind nädalakene ei ole!? Sest harjumuspärased igaõhtusesed kõnelused tuleb ju siiski ikkagi ära pidada! 
Kuna tema minu blogipidamisest midagi ei tea, siis ma ei tahtnud seda ka väga mainida, ja veensin teda, et ''tema kui sõber, peab mind toetama, iga hinna eest, et ma täidaksin oma eesmärgid ja lubadused'' :D ehhh kas see tuli nüüd minu suurepärasest veenmisoskusest või millest, aga kui ma reede õhtul ütlesin , et ma ennast FB sisse login, sain ma sõimata, sest ''ma ei tohtivat lubadusi lõhkuda'' .. Vot on sõber ahh?!? ;)

Tulles siis tagasi veel natukeseks esmaspäeva juurde! Aega oli palju.. liigagi palju! Lugesin küll uudiseid ja surfasin siin ja seal aga... Imelik oli :)
Esmaspäeva õhtul, peale tööd võtsin ette raamatu, 426 lk.. seda ma ei pannud ennem käest kui see läbi oli, kl 02 öösel!
Millega ma rikkusin oma teist püstitatud lubadust- minna õigel ajal magama! :)

Teisipäev.
Paanika hakkas hommikul. Nimelt minu eelmises postituses mainitud ''erilisel'' oli sünnipäev! Facebooki kaudu ma õnnesoovida ju ei saanud ning minu kohe kohe ära suremas telefon, näitab numbreid siis kui tema soovib! Olin sunnitud läbi lappama 3 oma aastate tagust märkmikku, et leida ta telefoni number! Aeg läks, asja sai ning sms sai teele pandud! 
Ja pärast läks päev juba lihtsamalt! :)
Lugesin taaskord, isegi koristasin pisut! Ja magama jälle liiga öösel! 

Kolmapäev.
Võiks öelda, et murranguline päev! Siin ma ma ühel hetkel tabasin end mõttelt ''mida kuradit sa teed, suur inimene! Oma lollustega! Mina sinna feissbuuki ja ole!'' 
See mõjus nagu külm dužž kusjuures...

Neljapäev.Reede.Laupäev.Pühapäev

Siin ei olnud enam väga hullu! Aju oli juba ilma harjunud ja ei tundnud väga puudustki!
Laupäeval sõitsin ma ka ära maale vanaisa juurde ja seal nagunii sellist korralikku levi ei olnud, siis polnud üldse probleemi! :)

Pühapäeval, jalgapalli finaali ajal, installisin tagasi äpid oma telefoni.. ja öösel ma end FB ikkagi sisse logisin! :)
Midagi väga olulist ei olnud- 2 uut sõbrataotlust, 5 sõnumit ja 10 teadet! :D 

Informatsioon jõudis tänu headele inimestele ikka minuni! Seili oli minu hääl ja silmad Fb'is see nädal aega. Temaga olime kirjavahetuses ja kõik asjad said aetud! :)

''rootslasega'' sai kõned lahendatud Hangouts'i kasutades. Mis on tegelikult sama mis messenger aga ikkagi...Olgem kordki elus tähenärijad! :D 

Et kokkuvõtvalt nüüd öelda, et juhtunud midagi hullu, kui sind ei ole FB'is! Sa oled olemas ja on kõiksuguseid muid kanaleid, mille kaudu suhelda! :D

Killukesi minu päevast!

Inimesed on ägedad! Ma kohe päriselt armastan inimesi! Kõikide nende veidrustega, misnad alalõpmata kaasa toovad!

Tahaks Teile Rääkida oma tavalisest tööpäevast :)

Minu töökoht asub Selveri nurgapealses boksis, kus enamuse seinast on aknad. Suurepärane koht inimeste jälgimiseks, kes tänaval mööda kõnnivad.
Kuna meie Selver jääb kohe piiri äärde, on see seltskond kes siis püsivalt liigub ikka väga kirju. 

Hommikul liiguvad tavaliselt pensionärid. Aktiivsemad tulevad vahest ka minu boksi sisse, jutustama. Noh mis see klienditeenindaja töö muu ole kui suhtlemine. Aga kui nad mitte ära minna ei taha ja igal hommikul tagasi tulevad, siis läheb ikka kole tüütuks! Aga ega nad mulle siis sellepärast vähem meeldi. 
Ma olen alati nautinud eakate inimestega vestlusi. See elukogemus, see tarkus, kõik need jutud mis nad näiteks oma nooruspõlvest räägivad... see on kuldaväärt. Loomulikult ei saa see kõiki huvitada. Ja kahjuks pole ka kõik eakad nii meeldivad  ja jutukad. Mõni sort on kohe eriti õel. Näiteks üks vanaproua, astus mul uksest sisse, ja ilma teretamata kukkus prõõkama : '' miks te olete selle musta valge kirju diivani siia kohe ette pannud, nii et ma näen? ma ei saa siit mööda  ka kõndida, ilma, et see mulle silmadele ei hakkaks ja peavalu ei tekitaks''
Ja mida sa sellisele ütled? '' Palun sisenege poodi siis teisest uksest?'' 
Teine vanaproua, võimalik et suisa eelmise õde, kuidagi liiga sarnased tunduvad. Tema on selline, kes kõnnib koguaeg suure vihmavarjuga käeotsas, sajagu lund,vihma või paistku päike, pole vahet..alati on tal vihmavari kaasas. Tuli tema siis küsima kataloogi, et siis vaadata kas on midagi mida ta sooviks. Minu küsimuse peale, kas tal on võimalik kasutada internetti, sest meie suurem kataloog on seal, aga lõiguti võin ma näidata ka paberkandjal, oleneb mida te otsite. Sellepeale keeras proua, nii kiiresti kannapealt ümber, virutades selle neetud vihmavarjuga mulle pikki säärt. Kusjuures olen ma enam kui kindel et ta needis mu maapõhja koos selle internetiga :D
Temaga seoses mulle meenus veel üks lugu. Nähtavasti teeb see Vihmavarju proua igapäev linnas käike, kus ta elab- ei ole teada, aga linnaliini bussi ta igaljuhul kasutab. Töötasin tol ajal teises mööblipoes, mis oli kordades suurem ja väga laia mööblivalikuga. Ta astus sisse, vaatas kella, jalutas ja jäi siis ühe diivani ette seisma. Astusin siis ligi. Ja tema külastuse lõpuks, nii umbes 40min ma usun et see kestis, olin talle näidanud, lahti tõmmanud ja seletanud mismoodi diivan seest välja näeb, umbes 10-12 erinevat diivanit. Lõpuks vaatas kella, keeras samamoodi kannalt ümber, ja sõnas ''oi ma jään bussist maha'' 
Lugesin 10ni ja siis tagasi 1ni ja nii mitu korda järjest. See on minu töö, jah ma tean! Aga see oli lihtsalt õel!!!

Lõunaks on üles ärganud kõik veidrikud ja mustlased. See viimane rühmitus on eriliselt andekad. Need saadavad iga päev, kellegi oma ''karjast'' mulle siia poodi, et ''kas järelmaksu saab'' :D Nii et nende juures ma rohkem ei peatuks. :) Veidrikud, on ka grupp omaette... On hetki kus ei oska ei nutta ei naerda nende üliandekatele küsimustele.


Lõpuks jõuab päev õhtusse. Siis algab mul aknataga moeshow. Kuna lasteaed on siin lähedal, siis käib väga palju mööda emasid/isasid oma võsukestega. Sa juudas on alles etendus! 

Nüüd jõuan ma lõpuks selle peamise osani, miks ma üldse oma päeva kirja panema hakkasin.
Nimelt, viimasel nädalal käib mul akna taga üks noormees. :D See miks see noormees mu pilku köidab on nimelt harukordne. Kui sa vaatad tema poole, siis ta on õnnetu olemisega. Kohe päriselt õnnetu! Nagu Griša ja tema õnnetus (mäletate seda multikat veel onju) 
Teda nähes, tuleb selline tunne, et võtaks ta kaissu ja teeks lihtsalt pai. Ja hoiaks teda kuidagi nii, et keegi talle liiga teha ei saaks!

Ma olen kohanud oma elus kurbasid silmasid ja lihtsalt õnnetuid. Aga Tema on selle kõige tipp. Ta seisab vahest lihtsalt kõnniteel ja vaatab kuskile kaugusesse. Ja kui ta kõnnib on selline õlad longus ja selline... noh... kui õnnetuks olemises oleks kuju, oleks see noormees kindlasti see!
Ta on selline pikk poiss, tõmmu ja väga pruunide silmadega. Riided on korralikud ja puhtad. Selline nunnu ja niiiii õnnetu

Nüüd siis juba 2 päeva, olen ma teda täitsa oodanud, millal ta tuleb. Ta pole kunagi mu poes käinud, mul ei ole aimugi mis rahvusest ta on, nimest ja  muudest asjadest rääkimata. Milline ta olla võib iseloomult või midagi.. ei oska isegi aimata.
See kuidas ma ta silmade värvi tean... :D Naljakas lugu... Ta seisis mul akna taga ja vaatas... Mina oma suures jultumuses vaatasin vastu, täiesti ennast unustavalt... 
See pilk võttis mu enda lummusesse ja ma ei saanud, mitte kuidagi kõrvale vaadata :D 

Ma võiksin kutsuda teda oma Silmarõõmuks, mis sellest et ta nii õnnetu on! 




Päikest!